Fine days are over! Pea püsti ja tukk viltu!!

Täna siis olen suutnud jälle hästi palju Grey Anatoomiat vaadata. Käisin muidugi linnas ka, ja jala, ikka trenni eesmärgil. Ega see jõulusöömine ju head pole teinud, nüüd vaja kuidagi rakendada seda toitu. Aga üsna libe oli...nagu liuväljal oleks uisutanud, ainult et meie tänavad Rakveres on üsna üles-alla suunaga.

Ja siis õhtul sai jälle elutarkused maha külvatud tänaseks päevaks. Oleks päriselt ka nii lihtne:)


Teele ütleb:
oled ise oma selle asjaga suhelnud kes seal liikus ringi
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
kle vaikselt jah
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
ta läeb aastavahetuseks soome:Dno krt
Teele ütleb:
aga saadab see suhtlemine nagu edu ka ve
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
ma ei tea. suht siuke....eks näis. võiks ju saata aga siiamaani ta ise nagu küll miskit tõsisemat juttu pole teinud
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
ma ei tea kaua me viitsime niiviisi kirjutada
Teele ütleb:
päh-päh
Teele ütleb:
ega see selline jauramine ja niisama asi ei meeldi mulle ka
türi need mehed on ikka elus m*nnid tglt
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
on küll
Teele ütleb:
tglt mingil hetkel muutuvad mehed imelikuks
Teele ütleb:
no naised on kogaueg imelikud'aga mingilt maalt lähevad mehed ka
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
ma ütlen rohkem come what may selle peale.sest tõelist armastust pole nagunii olemas
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
jap
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
kui just mehed pole algusest peale imelikud
Teele ütleb:
haha jah aga tglt ikkagi see on hea et kõik mehed petavad
Teele ütleb:
nad panevad nii või teisiti kõrvalt
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
jap
Teele ütleb:
mina olen nagu selles veendunud 100%
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
ütleme nii et väga raske oleks uskuda vastupidist
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
ja siuke vaba suhe ei läe praegu arvesse
Teele ütleb:
jah...nigunii kui tulevikus kellegiga kokku saad siis see petmise mõru maitse tuntakse nii või teisiti ära hahaa
Teele ütleb:
kurb aga see on reaalsus
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
jap.tegelt see ei ole pessimism mis praegu kõlab..see on elu ja no lihtsam on seda ette teada
Teele ütleb:
me ei rutta suhtesse, me ikka kaalume ja puurime kõik läbi
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
jap.
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
kusjuures ma olen ikka mõelnud, et kunagi võiks ikka ju mingi suhe olla..aga seda nagunii ei juhtu..sest ma näen ennem kõik ohud ja vead ära


Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
einosõbrad...seks on ka omamoodi sõprus mõndade jaoks mõnikord
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
aga no käest kinnisee on juba sootuks teine teema
Teele ütleb:
haha jah..ei tore kui hästi läheb mõnel
Teele ütleb:
egas see peabki tulema kogemata.. pushides ei saa sittagi
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
just.ega lootmine ja uskumine ka aita
Teele ütleb:
ma loobusin lootmisest ja uskumisest
minus on usk kadunud

Kas peaks elama reeglite järgi või tegema neid ise?

Milleks elavad inimesed päevast päeva ühte ja sama elu mängides marionette, kelle nööre tõmbab keegi teine. Kui seda päevast päeva pealt näha, kas siis õigem oleks lõigata need nöörid katki või tuua uus köis ja muretseda uusi valgeid linasid?

Üks osa minust usub, et tuleb kohaneda olukorraga ja leppida sellega, sest no mina ei saa muuta inimesi kui nad ei taha muutuda, kuid teine, see elukutsevalikuga seotud külg minus ütleb, et ma peaksin proovima ja jooksma kas või peaga vastu seina, nii kaua kuni see katki läheb.

Usun ju ikka paremasse tulevikku ja et ma ise ei tee neid vigu, mida teevad minu eelkäijad, kuid olgem ausad, lõpuks olen ikka samas ringis. Seega tahakski seda ringi juba praegu murda, aga kuidas?
Arvan siiski, et võtan pigem vastutuse enda kanda ja püüan ise sellest ringist välja murda kui on õige aeg. Teisi ma ju muuta ei saa, kuid enda mõtlemist saan ikka ohjeldada.

Viimasel ajal olen jälle hästi palju NIN-i kuulama hakanud. Lihtsalt, kuidas saab üks mees nii õigeid sõnu ja lauseid muusikasse põimida. Usun, et Trent on mu hingesugulane. NIN-i kuulates tekib siuke täiuslikkuse tunne ja et minu maailm läheb paremini.
Love is not enough
the more that we take the paler we get
i can't remember what it is we try to forget
the towel on the floor so cold it could sting
in your eyes is a place worth remember
for you to go and take this and smash it apart
I've gone all this fucking way to wind up back at -- back at the start
hey the closer we think we are
well it only got us so far
now 've you anything left to show?no... no.. i didn't think so
hey the sooner we realise we cover ourselves with lies
but underneath we're not so tough and love is not enough
well it hides in the dark like the withering vein
we didn't give it a mouth so it could not complain
you never really had a chance we'll never really make it through
an everything i believe i believed i could get better with you

Täna rääkisime ka Teelega pikalt ja laialt eelpool kõneldud teemast. Et tegelikult on üsna keeruline elada õnnelikult. Pidevalt on mingid probleemid ja värgid, egas see teismemaailmavalu pole meist veel lahkunud aga vahe on ainult selles, et nüüd näeme probleeme endi sees ja ümber. Enam ei kujuta me seda ette, vaid need on muutunud reaalseks, sest me tajume, et elame.
Imestama paneb ka, kuidas mõned superinimesed jõuavad kõike ja löövad ikka elus läbi, aga no mina arvan, et nemad ei ela päriselt, nad on pealiskaudsed ja ei ole siirad. Ehk olekski võltsi elu elades kergem, ma ei tea, kuid mina eelistan siiski uskuda, loota ja armastada.

Haaa...ja mis veel...Tegin täna, taastamaks endist, uue vallaliste kommuuni. Kõik vanad näod said kutsutud, kuid selgus ka, et paar neist on saanud staatuse hõivatud, nii et eks siis näis, kas neid liikmeid üldse tekib.

Taaskord on siis jõulud või midagi sellist. On kahte liiki inimesi, neid kes on korraga nii head ja hoolivad ja viisakad ning püüavad võltsilt osta armastust paariks päevaks, et mitte tunda üksildust. Kuid siis on need teised, kes teevad jõule maha ja kõike seda jõuluvana-healapsejama. Ma arvan, et olen kolmas, see, kes ei usu, kuid ma ka ei tee otseselt maha.
Minu meelest peaksid inimesed käituma õigesti kogu aeg, mitte ainult korra aastas analüüsima oma tegemisi ja ütlemisi. Kui siukest armastuseharrastamist analüüsimiseks võib nimetada. Kuigi no jõulukingid ma ostsin ja tundus, et inimestel oli neist rõõmu ka.
Üldiselt on tänane päev üsna tühja läinud ja taaskord hakkab tekkima tunne, et ei viitsigi midagi teha. Kuid sellesse ülesöömise küüsi pole ma siiamaani veel langenud, õnneks.
Vaatasin just üht filmi...ja no raske arvata, et armastusest. Peategelane jõudis taaskord tõdemuseni, et elus hakkaks näilises täiuslikkuses igav, ning vaja on enda kõrvale just inimest, kellega tülitseda, keda näha naeratamas, kedagi, kelle vigu õpiks armastama. Tihti tekib ka endal tunne, et milleks inimesed teevad üldse vigu, milleks nad kahtlevad ja süüdistavad. Vist ikka selleks, et hiljem aru saada, kuidas asjad peavad olema ja mis neid tegelikult õnnelikuks teeb. Õnneks peategelasel oli võimalus oma vead heastada ja seeläbi usk armastusse säilis. Kuivõrd see aga päriselus nii alati on, see on kaheldav.
Aga igal juhul hea film oli, "Les Poupes Russes". Kuigi no seda olen juba ammu arvanud, et õnnelik saab olla vaid ebatäiusliku inimese kõrval, kellegi sellise, keda ehk armastaski juba nende vigade, olgu nad siis suured või väikesed, pärast.
Seda, mida aastavahetusel teha, seda ma veel ei tea. Tasub mitte planeerida, siis on ehk huvitav:).

Keegi ei saa minna starti ja alustada uuesti, meie võimuses on vaid mängida paremini1

Varsti hakkab aasta läbi saama ja avastasin, et olen ikka kole vähe bloginud. Millegipärast pole kunagi aega, sest mõtted kipuvad kaduma. Tihti tahaks öelda rohkem kui suudad, sest siis kui arvad, et tundeid pole hakkavad nad sind kummitama. Need kõige pisemad asjad ja hetked ajavad hulluks süübides mällu. Kas või see tühipaljas ninaga silitamine, käest kinnihoidmine, suudluse ootamine, tahtmine - kõike sellesse armutakse ja hakatakse armastama.
Armastus sünnibki puhtusest ja siirusest, teinekord ka pimedusest. Ometigi tahavad kõik olla õnnelikud ja et oleks keda armastada. Mõni inimene kohe jääb igaveseks meelde ja ajab ka 5 aasta pärast meeled segi. See on õnnetu saatus, kui asjad ei läinud nii nagu taheti. Tahaks mõnikordki osata võita, nii et 1 asemel kaks sellest kasu saaks, sest elus ei ole lõpmatu hulk häid võimalusi.
Sellised tunded elavad siis praegu minu sees. Tahaks neist kuidagi üle olla, kuid tean, et ei ole. Lihtsalt tuleb oodata ja vaadata, kuigi see pole just minu tugevaim külg. Alguses ei saa vedama, hiljem ei saa pidama. Just nii ma tunnen end. Tahaks lihtsalt asju osata teha veel õigemini ja nii, et igatsus ei lämmataks. Igatsev ootamine võib viia kujuteldavasse reaalsusesse. Ma loodan küll, kuid ei usu.

Mis on kõige tähtsam?

See küsimus on mind pidevalt kummitanud, kuid täna nägin võimalikke lahendusviise oma silmaga. Ja tõesti, lavakunstikoolis õpib ikka andekaid inimesi. See arvamus, et seal toimib konveiersüsteem, selle võib kummutada täiesti...Vatti saavad ehk küll kõik ühtemoodi, kuid igal üliõpilasel on ikka see miski, mis muudab lõpptulemuse erinevalt eriliseks.

On inimesi, kes väärtustavad õigeid asju õigel ajal ja on neid, kes taipavad elu keerdkäike alles hiljem. Miks aga ühed on õnnelikud ja teised pole?

Teatrietenduse elu tundub üsna lihtne, sest seal on kerge mängida seda, kes sa pole ja luua illusioone, moonutades tõde äärmusteni. Reaalelus võiks ju ka nii olla, et meil oleks võimalus analüüsida ja korrata samu situatsioone ilma pöördumatute lahendusteta. Millegipärast tuleb aga elus teha määravaid otsuseid vähemalt kolm korda kiiremini kui tahaks.

Teatrietenduse teine pluss on see, et näitlejad on vabad - kompleksidest, tunnetest. Sündmused, mida seal kujutatakse on kellegi teise südamest, mitte nende endi kannatustest. Näitlejatel on võimalus ja ka kohustus elada ilma haiget saamata, tunda ilma tõelise siseheitluseta. Nad peavad suutma näidelda vabalt, ilma et nad ise seesmiselt "ära põleks".

Eks päriselu on ka teater omaette. Ja niivõttes oleme me kõik näitlejad. Üks kursavend ütles meie elukutse kohta hästi, et meditsiin on ka kui teater, ning seega õppides õdedeks, saame mõne aasta pärast "varjatud" näitleja diplomid.

Mina leian, et kõige tähtsam siin elus on siiski elada tunnetega. Ehk sellepärast ei suuda kõik inimesed ka teatrit teha, sest kompleksilossidest allatulekuks pole igal ühel pikka Rapuntseli patsi. Elus on tähtis ise elada ja käia nautimas võimalikke mõtlemapanevaid kompositsioone.

Mida rohkem inimene mõtleb ja otsib, seda suurem on ka võimalus jõuda õnneni.

Mina tunnetan õnne pidevalt, kuid lõplikult ei ole suutnud seda veel endas talletada.

Kõige tähtsam on tunda, öelda, teha, mõelda, armastada siin ja praegu, sest teater küll ei kao kusagile, kuid inimesed ei jää igavesti.

Kuidas ma peaksin jätma õnneliku ja rahuliku näoga hüvasti kui tean, et see on viimane kord. Võimatu on leppida asjadega ja öelda lahti mälestustest, mis jäävad igaveseks hinge.
Kuidas leppida olukorraga ja suruda maha tunded kui sa tead, et see, mis juhtub homme on paratamatus. Miks ei saaks keerata aega tagasi ja nautida neid tundeid ja hetki, mil olime koos õnnelikud ja surmavarju hõngugi ei heljunud üle meie peade. Ma võin öelda, ausalt, et siis ma olin tõesti õnnelik, sest ma ei teadnud, et see lõpp on nii jube. Ma uskusin alati, et sa oled igavene ja ei kao kunagi. Ma tahaksin sulle lihtsalt öelda, et oled kõige kallim ja et ma ei unusta sind kunagi. Isegi kui mul on raske, tean, et sul on parem seal teisel pool.
Ma soovin lihtsalt, et mu kõrval oleks keegi, kes teab kindlalt, et see valu on mööduv ja varsti hakkab parem. Ta võiks lihtsalt öelda: „ Ära muretse, küll päike kõrvetab need pisarad.” Siis ma võiks rahulikult minna lasta ja nautida õnnelikuna veel neid viimaseid hetki ennem hetke, kui veri hüübib lõplikult.
Ma tean, et sul on aeg minna, kuid ma ei suuda sellega leppida. Ma ei suuda olla ilma sinuta ja mõelda, et ma ei kuule enam iial su nurrumist ega häält. Ometigi ma teadsin, et see juhtub varem või hiljem aga sellega on siiki kuradima raske leppida.
Ma olen tihti mõelnud, et mida küll sina võid tunda kõige selle valu keskel. Sa ei saa ju end aidata, sa pead lihtsalt ootama ja piinlema niikaua kuni õige hetk on käes ja küünlaleek kustub.
On niipalju asju, mida tahaksin sulle öelda, kuid tean, et selleks on liiga hilja. Ma ei tohi loota, et sa oled endine, sest siis peaksin taaskord pettuma. Ma näen, et sul on valus ning seega olen valmis leppima eluga jäädes sind alati taga igatsema.Ma tunnen ja hoian sind süles, isegi siis kui sa juba läinud oled.
Kuid ma lasen Sul minna, sest tean, minu südamesse jääd sa igaveseks. Siis kui tulevik kaob käest, hakkavad mälestused ja tunded üha rohkem lugema. Tunded omandavad mingi erilise väärtuse, mälestused hakkavad sätendama, kuid ei sütti, vaid kestavad.

„ On ainult üks tõeline väärtus – see on inimese side inimesega.” A. Saint – Exupery

Kui rääkida tõelistest väärtustest elus, siis kahtlemata ei saa üle tunnetest. Tunded võivad peidus olla armastuses, kiindumuses, sõpruses ja ka vihas. Kas aga kõik neid tunnistada ja mõista tahavad – see on juba igaühe südametunnistuse kanda.

Tavaliselt on inimesel palju tuttavaid, kuid ka häid sõpru, selliseid, kelle nimel ollakse valmis kõigeks ja kes astuvad ka Sinu eest välja, tõelisi hingesugulasi saab olla vaid mõni.

Sõber on inimene, keda võib usaldada, kes hoolib, muretseb, kritiseerib, kuulab, ei valeta, vaid tunnistab tõde ka siis kui see valus on, mitte ei paku vihmavarju ainult ilusa ilmaga.
(„Tõeline sõber on suurim kink, mille võime saada selles elus, nii sageli täis kõhklusi ja kahtlusi. On lohutav tunda end turvaliselt inimese seltsis, kellega saame rääkida südamest südamesse, ei pea kaaluma iga sõna ega lobisema argipäeva tühjast-tähjast. Pole tähtis, kas ta on vaene või rikas, tõeline sõprus pole seotud sugulussidemetega, see pole kohustus, vaid sõnulseletamatu side, mis on truum ja andunum kui ükski teine side. Kahjuks on meie ümber palju võltse sõpru, kes valmis pakkuma meile vihmavarju ainult ilusa ilmaga.” Romano Battaglia )
Sõprus seega on vettpidav tundmus, mis ei upu ega kao niisama lihtsalt.

Tihtipeale on aga inimesed niivõrd hõivatud oma eesmärkide saavutamisega, et sõna sõber on nende jaoks kui alternatiiv igavusele. Telefon heliseb kõigest siis, kui midagi on vaja ning võltshuvi ilmneb ainult omaenda vaimu täitmiseks. Sellist väärtust nagu omakasupüüdlikkus ei eksisteeri, sest inimene ei saa olla õnnelik teiste arvel.

Sõprusest võib areneda ka armastus. See, kes armastab, peab jagama selle saatust, keda ta armastab. See, kes suudab end teisele avada, on rikas inimene, kuid see rikkus hõlmab endas ka leppimist. Inimesel ei saa tekkida sidet inimesega, kui puudub mõistmine ja üksteise erinevustega mitteleppimine. Õnnelik on see, kes valinud enda kõrvale juba sellise inimese, lepib tema heade külgede ja vigadega, mitte ei püüa kujundada kaaslast oma äranägemise järgi. Ka inimese vigu tuleks väärtustada, sest nendeta poleks ju inimest.

Armastus ja sõprus on siirad tunded, mis määravad ära inimese väärtuse, olemuse.
Minu arvates ei ole ka tülid väärtusetud, sest igas negatiivses kogemuses võib olla midagi positiivset. Mitte keegi pole täiuslik ja kõik teevad vigu. Väärtusetuks muutub see, kes neid vigu pidevalt kordab, kas siis tahtlikult või tahtmata. Inimene, kes suudab analüüsida, kas siis enda või teiste eksimusi võib suuta neid vältida tulevikus ja suunata oma lähedasi samu vigu mitte tegema. Igal teol on oma tasu ning varem või hiljem saab inimene targemaks.

Mina arvan, et inimene ei saa maailmas üksi hakkama. Ikka on vaja kedagi, keda usaldada, kellelt nõu küsida, keda armastada. Inimese side inimesega on väärtus, milleta õnnelik olla ei saa.

Täna kõndides tänaval, polnud mul klappe peas, kuid ajus keeras ikka mingi kogumikplaat...ja kui korraga ühest loost kõrini sai siis hakkasin käega juba kotis sobrama, et klõpsida nuppu ja vahetada lugu, kuid siin nagu jäin seisma ja avastasin, et see toimus kõik mu peas, sest pleierit ju praegu kuulata ei saa. Päris veider oli.

Kuidagi imelik tunne on, peaks nagu õppima aga mõtted kisuvad ikka mujale. Tahaks alati teha midagi muud kui midagi on vaja teha.

Mitu päeva hiljem....
Mingi ime vist juhtus ja suutsin teha ära need asjad, mida muidu ei viitsiks. Mõnikord tuleb end kokku võtta.

Elu on pannud päris palju mõtlema...Näiteks eile, oli superõhtu - üle pika aja istusime taaskord vanas kohas ja kahe inimesega, kes jäävad igavesti kalliks....kuigi meid oli puudu ka aga siiski. Tahes-tahtmata on surm pannud meid mõtlema...Viimaste aastatega kaob ja kaob inimesi....miks ja kuhu, seda ei tea ju kindlalt. Mina usun, et liiga head inimesed lähevadki ära õigel hetkel, siis kui see on veel võimalik ja nad ei tee valesid otsuseid, et jääda siia neid siis parandama. Mõnes mõttes oleks kindel tunne iga päev käia, väike mõistusepaber(ehk siis mõtete üleskirjutaja) taskus, et siis juhul kui midagi peaks juhtuma, teaksid lähedased, mida ma tundsin sel hetkel kui polnud enam valikut. Kuid see seaks veel suurema dilemma, ja tõmbaks lõppu veel rohkem ligi. Ja siis siuksed mõtted tekivad meil 20-aastaselt. Usun, et selleks ajaks, kui saame 40 oleme hoopis teistsugused.
Tegelikult on hea, et me ei tea ette, mis saab....Sest siis üritaks me ise saatust enda kasuks väänata. Kuid teinekord jälle, oleks ehk saanud valida tegemiseks õigeid asju ja õigemaid sõnu kui me oleks teadnud, kas järgmine päev tuleb selle inimese jaoks või ei. See selleks. Eks igaüks valib siiski ise, mis vigu ta teeb ja kas ta nendega ka hiljem elada suudab.

Mida kiiremini rääkida ja mõelda, seda vähem on tekst aru saada... See on meie praeguse tunni juhtmõte.


Elu on vahel veider. Just siis kui arvad, et kõik on hästi ja korras, juhtub ikka midagi, mida sina ei saa muuta, kuid mis muudab asju. See on vältimatu, sest saatust me paraku juhtida ei saa, kuid sellistest olukordadest võib õppida vaid üht- mida kindlamad me elus oleme, seda kergemini ta käest libiseb. Seega, tean, et ma ei tea tegelikult kunagi, kas järgmisel päeval on kõik samamoodi. Ma usun, et nii ongi parem. Ma ei tahakski teada.

Peale tänast kontserdi tunnen end kuidagi nii rikkana, mitte sellepärast, et kaotasin rahakotist mõned kümned kroonid, vaid et see õhtu oli kuidagi parem kui eelmised. Ilusam kui ükski teine, sest seda täitis elav muusika ja luuletused. Kuigi peale tänast õhtut peaksin just väärtustama seesmist õõnsust, et olla valmis kuulma, kuid kui hing on täidetud siis väikese tühimiku leian ju ikka, mida hiljem täita. Tähtis on areneda ja kasvada....Ja teha seda, mis ette nähtud. Mõtlen küll vahel, et tahaks ehk ka olla see ja see, kuid nagunii igatseb hing alati midagi, mida ei saa kunagi. Mida kiiremini loobud täitumatutest soovidest ja elad sellele, mis sul on, seda õnnelikum oled. Vähemasti mina püüan seda uskuda. Muidugi tahaks alati, et asjad oleksid paremad ja inimesed teised, kuid kui ka see täiuslikkus oleks reaalne, kui õnnelik ma siis tegelt oleks? Elada illusioonis - ma arvan, et see pole lahendus. Nii või naa probleemid ja teistsugused inimesed muudavad ja arendavad meid, kuid mille suunas, see on juba meie endi valida. Igatahes tunnen, et muusikas võiksin igavesti elada, tahaksin ehk ka, kui müstiline meditsiin poleks kinnisideestunud(mõnes mõttes). Muusikas on peidus mõttevabadus.

Elu on ikka veider... Pidevalt kui keerad uue lehekülje satud jälle mingi errori peale ja aeg ei taha ka edasi minna. Tegelikult on see osaliselt nii aeglase internetiühendusega, kuid päriselus juhtub ka nii. Ja siis alati, kui julguse kokku võtad ja proovid käituda tavapärasest teistmoodi, ei jõua ka kuskile. Miks on see nii? Ma nüüd ei kurda konkreetselt millegi üle, kuid mõni eluseadus paneb imestama.
Igatahes arvutiga läen homme taaskord remondimaile...Saaks selle klapi korda siis oleks fain.
Ja täna saime koolis ka teada, et tervis tuleb mõnikord ka tagumikust, mitte ainult peast.
Aga tegelikult, pole siin ka midagi imestada, sest mõni inimene ei hoolitse ju üldse enda tervise eest ja ka on terve või siis lihtsalt ei haigestu...Räägitakse ju, et jumal kaitseb lolle ja joodikuid.
Ja teksapükste leidmise võin ma ka ära unustada....Mõttetu tegevus...Kui ei leia siis ei ole järelikult:D

Nüüd siis alustan...

Hakkan siis kirjutama. Kõige tähtsam, see ndv olen üle pika aja Rakveres. Nii hea ja mõnus, kodu on ikka see. Eile sai väljas käidud...Kõik oli tore, tuju oli hea aga, millegipärast tundsin, et need hetked pole enam need, mis kunagi. Võib-olla on ka viga selles, et vahepeal sai kõvasti rohkem ja tihemini alkoholi tarbida, kuid seltskonda nagu ka pole enam. Kõik perestuvad, või siis on kuskil ära...Nagu näiteks Helen, Sälli, jne. Kuidagi Rakvere naised on kohati liiga sallimatud ja seega igasuguse uuendusega me kaasa ei läe. Kahju aga siiski, Merit on vähemalt siin. Ja tema vist ongi ainus, kes jääb. Sellest olen ka viimasel ajal aru saanud.
Äkki ma olen lihtsalt suureks saanud, ja Rakvere on väikeseks jäänud. Tallinnas aga, pole nii mugav. Ka see on õige, et vanad ajad ei tule enam tagasi, mälestused jäävad aga inimesed kaovad. Ja vanu tundeid pole ka mõtet üles kaevata.

Tegelikult olen praegu õnnelik, õnnelikkuse võimalikkuse kõige suuremas mõistes. Kursakaaslaste kamp on lihtsalt jube. Hirmu tekitavalt, frustreerivalt samasugune nagu Mina ise. Ja ma ei tea, mis siis oleks saanud kui ma poleks praegu siin kus ma olen. Näiteks, kui ma oleks Tartusse läinud, sest seda seltskonda poleks ma seal elu sees kohanud. Okei, eelmine aasta oli vaimselt ehk raskem kui see(korteriajastu Nõmme teel), kuid ma ei kahetse siiski, et tulin ja jäin Tallinna.

Teisip õhtul olin Teele pool.....no jommajoooo...see oli ikka hea. Kohviliksi manustada ja Teele siiamlik kass...Ta oli musi:P. Ja no sigu n*kkusime Lagedil ka piisavas koguses. Päevanorm sai täis. Tuli kohe meelde see paaritumisõhtu Tene pool. Kuigi meie Teelega jäime vallalisteks, kui no välja arvata meie sead. Kuid mõnikord mõtlen ka seda, et tulevase meedikuna ma vist jooma ei peagi, sest mõistus on niigi haiguseid täis ja kui me oleme kõik koos siis võib juba paljast mõttest sigade peale laksu kätte saada:P.

Ja siis kolmap käisime Vilbre-Henno-Raagi uusimat üllitist kinolinal vaatamas...Ma ütlen vaid 3 sõna perversne(vist õige kirjapilt), nilbe ja räigelt romantiline. Tuisk oli lihtsalt nii seksikas oma mõnuša susiseva S-i ja rämeda kõnekeelega. Juba Henno raamatut lugedes keris mul peas väike kassett kuidas see film võiks olla, kuid nüüd ülisuurel Plaza ekraanil, tundsin sellist heameelt ja õnne....Jah, võin öelda, et olin seda filmi nähes õnnelik, sest minu meelest õnnestus seda keerulist ettevõtmist "muuda raamat filmiks" taaskord proffesioonalidel täita. Ja muusika...Nüüd avastasin enda jaoks Jimi Tenori..Ma ei tea kus ma siiamaani olin olnud...lihtsalt mõnus jazzisegulik...flööti, saksi,trumme,bassi,kõike....ja laulude sõnad. Tahaks teisi "Mina olin siin" filmi laule veel ja veel kuulata, kui vaid teaks, mis need täpselt olid:P.

Vallaliste foorumisse on eilse õhtuga ka ilmunud naljakad küsitlused:D. Kes on hotim,jne.Samas ma ei tahtnud algul üldse foorumiliikmete kohta midagi öelda. Milleks. Sest need, kellega kohtunud olen, on kõik ilusad omamoodi ja ma ei ütleks et nendest keegi nüüd kole on, ei välimuselt ega väljaspoolselt sisult....Samas mõndu tahaks veel avastada, aga eks iga asi omal ajal.