Mis on kõige tähtsam?

See küsimus on mind pidevalt kummitanud, kuid täna nägin võimalikke lahendusviise oma silmaga. Ja tõesti, lavakunstikoolis õpib ikka andekaid inimesi. See arvamus, et seal toimib konveiersüsteem, selle võib kummutada täiesti...Vatti saavad ehk küll kõik ühtemoodi, kuid igal üliõpilasel on ikka see miski, mis muudab lõpptulemuse erinevalt eriliseks.

On inimesi, kes väärtustavad õigeid asju õigel ajal ja on neid, kes taipavad elu keerdkäike alles hiljem. Miks aga ühed on õnnelikud ja teised pole?

Teatrietenduse elu tundub üsna lihtne, sest seal on kerge mängida seda, kes sa pole ja luua illusioone, moonutades tõde äärmusteni. Reaalelus võiks ju ka nii olla, et meil oleks võimalus analüüsida ja korrata samu situatsioone ilma pöördumatute lahendusteta. Millegipärast tuleb aga elus teha määravaid otsuseid vähemalt kolm korda kiiremini kui tahaks.

Teatrietenduse teine pluss on see, et näitlejad on vabad - kompleksidest, tunnetest. Sündmused, mida seal kujutatakse on kellegi teise südamest, mitte nende endi kannatustest. Näitlejatel on võimalus ja ka kohustus elada ilma haiget saamata, tunda ilma tõelise siseheitluseta. Nad peavad suutma näidelda vabalt, ilma et nad ise seesmiselt "ära põleks".

Eks päriselu on ka teater omaette. Ja niivõttes oleme me kõik näitlejad. Üks kursavend ütles meie elukutse kohta hästi, et meditsiin on ka kui teater, ning seega õppides õdedeks, saame mõne aasta pärast "varjatud" näitleja diplomid.

Mina leian, et kõige tähtsam siin elus on siiski elada tunnetega. Ehk sellepärast ei suuda kõik inimesed ka teatrit teha, sest kompleksilossidest allatulekuks pole igal ühel pikka Rapuntseli patsi. Elus on tähtis ise elada ja käia nautimas võimalikke mõtlemapanevaid kompositsioone.

Mida rohkem inimene mõtleb ja otsib, seda suurem on ka võimalus jõuda õnneni.

Mina tunnetan õnne pidevalt, kuid lõplikult ei ole suutnud seda veel endas talletada.

Kõige tähtsam on tunda, öelda, teha, mõelda, armastada siin ja praegu, sest teater küll ei kao kusagile, kuid inimesed ei jää igavesti.