Kuidas ma peaksin jätma õnneliku ja rahuliku näoga hüvasti kui tean, et see on viimane kord. Võimatu on leppida asjadega ja öelda lahti mälestustest, mis jäävad igaveseks hinge.
Kuidas leppida olukorraga ja suruda maha tunded kui sa tead, et see, mis juhtub homme on paratamatus. Miks ei saaks keerata aega tagasi ja nautida neid tundeid ja hetki, mil olime koos õnnelikud ja surmavarju hõngugi ei heljunud üle meie peade. Ma võin öelda, ausalt, et siis ma olin tõesti õnnelik, sest ma ei teadnud, et see lõpp on nii jube. Ma uskusin alati, et sa oled igavene ja ei kao kunagi. Ma tahaksin sulle lihtsalt öelda, et oled kõige kallim ja et ma ei unusta sind kunagi. Isegi kui mul on raske, tean, et sul on parem seal teisel pool.
Ma soovin lihtsalt, et mu kõrval oleks keegi, kes teab kindlalt, et see valu on mööduv ja varsti hakkab parem. Ta võiks lihtsalt öelda: „ Ära muretse, küll päike kõrvetab need pisarad.” Siis ma võiks rahulikult minna lasta ja nautida õnnelikuna veel neid viimaseid hetki ennem hetke, kui veri hüübib lõplikult.
Ma tean, et sul on aeg minna, kuid ma ei suuda sellega leppida. Ma ei suuda olla ilma sinuta ja mõelda, et ma ei kuule enam iial su nurrumist ega häält. Ometigi ma teadsin, et see juhtub varem või hiljem aga sellega on siiki kuradima raske leppida.
Ma olen tihti mõelnud, et mida küll sina võid tunda kõige selle valu keskel. Sa ei saa ju end aidata, sa pead lihtsalt ootama ja piinlema niikaua kuni õige hetk on käes ja küünlaleek kustub.
On niipalju asju, mida tahaksin sulle öelda, kuid tean, et selleks on liiga hilja. Ma ei tohi loota, et sa oled endine, sest siis peaksin taaskord pettuma. Ma näen, et sul on valus ning seega olen valmis leppima eluga jäädes sind alati taga igatsema.Ma tunnen ja hoian sind süles, isegi siis kui sa juba läinud oled.
Kuid ma lasen Sul minna, sest tean, minu südamesse jääd sa igaveseks. Siis kui tulevik kaob käest, hakkavad mälestused ja tunded üha rohkem lugema. Tunded omandavad mingi erilise väärtuse, mälestused hakkavad sätendama, kuid ei sütti, vaid kestavad.