Keegi ei saa minna starti ja alustada uuesti, meie võimuses on vaid mängida paremini1

Varsti hakkab aasta läbi saama ja avastasin, et olen ikka kole vähe bloginud. Millegipärast pole kunagi aega, sest mõtted kipuvad kaduma. Tihti tahaks öelda rohkem kui suudad, sest siis kui arvad, et tundeid pole hakkavad nad sind kummitama. Need kõige pisemad asjad ja hetked ajavad hulluks süübides mällu. Kas või see tühipaljas ninaga silitamine, käest kinnihoidmine, suudluse ootamine, tahtmine - kõike sellesse armutakse ja hakatakse armastama.
Armastus sünnibki puhtusest ja siirusest, teinekord ka pimedusest. Ometigi tahavad kõik olla õnnelikud ja et oleks keda armastada. Mõni inimene kohe jääb igaveseks meelde ja ajab ka 5 aasta pärast meeled segi. See on õnnetu saatus, kui asjad ei läinud nii nagu taheti. Tahaks mõnikordki osata võita, nii et 1 asemel kaks sellest kasu saaks, sest elus ei ole lõpmatu hulk häid võimalusi.
Sellised tunded elavad siis praegu minu sees. Tahaks neist kuidagi üle olla, kuid tean, et ei ole. Lihtsalt tuleb oodata ja vaadata, kuigi see pole just minu tugevaim külg. Alguses ei saa vedama, hiljem ei saa pidama. Just nii ma tunnen end. Tahaks lihtsalt asju osata teha veel õigemini ja nii, et igatsus ei lämmataks. Igatsev ootamine võib viia kujuteldavasse reaalsusesse. Ma loodan küll, kuid ei usu.