Taaskord on siis jõulud või midagi sellist. On kahte liiki inimesi, neid kes on korraga nii head ja hoolivad ja viisakad ning püüavad võltsilt osta armastust paariks päevaks, et mitte tunda üksildust. Kuid siis on need teised, kes teevad jõule maha ja kõike seda jõuluvana-healapsejama. Ma arvan, et olen kolmas, see, kes ei usu, kuid ma ka ei tee otseselt maha.
Minu meelest peaksid inimesed käituma õigesti kogu aeg, mitte ainult korra aastas analüüsima oma tegemisi ja ütlemisi. Kui siukest armastuseharrastamist analüüsimiseks võib nimetada. Kuigi no jõulukingid ma ostsin ja tundus, et inimestel oli neist rõõmu ka.
Üldiselt on tänane päev üsna tühja läinud ja taaskord hakkab tekkima tunne, et ei viitsigi midagi teha. Kuid sellesse ülesöömise küüsi pole ma siiamaani veel langenud, õnneks.
Vaatasin just üht filmi...ja no raske arvata, et armastusest. Peategelane jõudis taaskord tõdemuseni, et elus hakkaks näilises täiuslikkuses igav, ning vaja on enda kõrvale just inimest, kellega tülitseda, keda näha naeratamas, kedagi, kelle vigu õpiks armastama. Tihti tekib ka endal tunne, et milleks inimesed teevad üldse vigu, milleks nad kahtlevad ja süüdistavad. Vist ikka selleks, et hiljem aru saada, kuidas asjad peavad olema ja mis neid tegelikult õnnelikuks teeb. Õnneks peategelasel oli võimalus oma vead heastada ja seeläbi usk armastusse säilis. Kuivõrd see aga päriselus nii alati on, see on kaheldav.
Aga igal juhul hea film oli, "Les Poupes Russes". Kuigi no seda olen juba ammu arvanud, et õnnelik saab olla vaid ebatäiusliku inimese kõrval, kellegi sellise, keda ehk armastaski juba nende vigade, olgu nad siis suured või väikesed, pärast.
Seda, mida aastavahetusel teha, seda ma veel ei tea. Tasub mitte planeerida, siis on ehk huvitav:).