Kas peaks elama reeglite järgi või tegema neid ise?

Milleks elavad inimesed päevast päeva ühte ja sama elu mängides marionette, kelle nööre tõmbab keegi teine. Kui seda päevast päeva pealt näha, kas siis õigem oleks lõigata need nöörid katki või tuua uus köis ja muretseda uusi valgeid linasid?

Üks osa minust usub, et tuleb kohaneda olukorraga ja leppida sellega, sest no mina ei saa muuta inimesi kui nad ei taha muutuda, kuid teine, see elukutsevalikuga seotud külg minus ütleb, et ma peaksin proovima ja jooksma kas või peaga vastu seina, nii kaua kuni see katki läheb.

Usun ju ikka paremasse tulevikku ja et ma ise ei tee neid vigu, mida teevad minu eelkäijad, kuid olgem ausad, lõpuks olen ikka samas ringis. Seega tahakski seda ringi juba praegu murda, aga kuidas?
Arvan siiski, et võtan pigem vastutuse enda kanda ja püüan ise sellest ringist välja murda kui on õige aeg. Teisi ma ju muuta ei saa, kuid enda mõtlemist saan ikka ohjeldada.

Viimasel ajal olen jälle hästi palju NIN-i kuulama hakanud. Lihtsalt, kuidas saab üks mees nii õigeid sõnu ja lauseid muusikasse põimida. Usun, et Trent on mu hingesugulane. NIN-i kuulates tekib siuke täiuslikkuse tunne ja et minu maailm läheb paremini.
Love is not enough
the more that we take the paler we get
i can't remember what it is we try to forget
the towel on the floor so cold it could sting
in your eyes is a place worth remember
for you to go and take this and smash it apart
I've gone all this fucking way to wind up back at -- back at the start
hey the closer we think we are
well it only got us so far
now 've you anything left to show?no... no.. i didn't think so
hey the sooner we realise we cover ourselves with lies
but underneath we're not so tough and love is not enough
well it hides in the dark like the withering vein
we didn't give it a mouth so it could not complain
you never really had a chance we'll never really make it through
an everything i believe i believed i could get better with you

Täna rääkisime ka Teelega pikalt ja laialt eelpool kõneldud teemast. Et tegelikult on üsna keeruline elada õnnelikult. Pidevalt on mingid probleemid ja värgid, egas see teismemaailmavalu pole meist veel lahkunud aga vahe on ainult selles, et nüüd näeme probleeme endi sees ja ümber. Enam ei kujuta me seda ette, vaid need on muutunud reaalseks, sest me tajume, et elame.
Imestama paneb ka, kuidas mõned superinimesed jõuavad kõike ja löövad ikka elus läbi, aga no mina arvan, et nemad ei ela päriselt, nad on pealiskaudsed ja ei ole siirad. Ehk olekski võltsi elu elades kergem, ma ei tea, kuid mina eelistan siiski uskuda, loota ja armastada.

Haaa...ja mis veel...Tegin täna, taastamaks endist, uue vallaliste kommuuni. Kõik vanad näod said kutsutud, kuid selgus ka, et paar neist on saanud staatuse hõivatud, nii et eks siis näis, kas neid liikmeid üldse tekib.