Täna kõndides tänaval, polnud mul klappe peas, kuid ajus keeras ikka mingi kogumikplaat...ja kui korraga ühest loost kõrini sai siis hakkasin käega juba kotis sobrama, et klõpsida nuppu ja vahetada lugu, kuid siin nagu jäin seisma ja avastasin, et see toimus kõik mu peas, sest pleierit ju praegu kuulata ei saa. Päris veider oli.

Kuidagi imelik tunne on, peaks nagu õppima aga mõtted kisuvad ikka mujale. Tahaks alati teha midagi muud kui midagi on vaja teha.

Mitu päeva hiljem....
Mingi ime vist juhtus ja suutsin teha ära need asjad, mida muidu ei viitsiks. Mõnikord tuleb end kokku võtta.

Elu on pannud päris palju mõtlema...Näiteks eile, oli superõhtu - üle pika aja istusime taaskord vanas kohas ja kahe inimesega, kes jäävad igavesti kalliks....kuigi meid oli puudu ka aga siiski. Tahes-tahtmata on surm pannud meid mõtlema...Viimaste aastatega kaob ja kaob inimesi....miks ja kuhu, seda ei tea ju kindlalt. Mina usun, et liiga head inimesed lähevadki ära õigel hetkel, siis kui see on veel võimalik ja nad ei tee valesid otsuseid, et jääda siia neid siis parandama. Mõnes mõttes oleks kindel tunne iga päev käia, väike mõistusepaber(ehk siis mõtete üleskirjutaja) taskus, et siis juhul kui midagi peaks juhtuma, teaksid lähedased, mida ma tundsin sel hetkel kui polnud enam valikut. Kuid see seaks veel suurema dilemma, ja tõmbaks lõppu veel rohkem ligi. Ja siis siuksed mõtted tekivad meil 20-aastaselt. Usun, et selleks ajaks, kui saame 40 oleme hoopis teistsugused.
Tegelikult on hea, et me ei tea ette, mis saab....Sest siis üritaks me ise saatust enda kasuks väänata. Kuid teinekord jälle, oleks ehk saanud valida tegemiseks õigeid asju ja õigemaid sõnu kui me oleks teadnud, kas järgmine päev tuleb selle inimese jaoks või ei. See selleks. Eks igaüks valib siiski ise, mis vigu ta teeb ja kas ta nendega ka hiljem elada suudab.