Mida kiiremini rääkida ja mõelda, seda vähem on tekst aru saada... See on meie praeguse tunni juhtmõte.


Elu on vahel veider. Just siis kui arvad, et kõik on hästi ja korras, juhtub ikka midagi, mida sina ei saa muuta, kuid mis muudab asju. See on vältimatu, sest saatust me paraku juhtida ei saa, kuid sellistest olukordadest võib õppida vaid üht- mida kindlamad me elus oleme, seda kergemini ta käest libiseb. Seega, tean, et ma ei tea tegelikult kunagi, kas järgmisel päeval on kõik samamoodi. Ma usun, et nii ongi parem. Ma ei tahakski teada.

Peale tänast kontserdi tunnen end kuidagi nii rikkana, mitte sellepärast, et kaotasin rahakotist mõned kümned kroonid, vaid et see õhtu oli kuidagi parem kui eelmised. Ilusam kui ükski teine, sest seda täitis elav muusika ja luuletused. Kuigi peale tänast õhtut peaksin just väärtustama seesmist õõnsust, et olla valmis kuulma, kuid kui hing on täidetud siis väikese tühimiku leian ju ikka, mida hiljem täita. Tähtis on areneda ja kasvada....Ja teha seda, mis ette nähtud. Mõtlen küll vahel, et tahaks ehk ka olla see ja see, kuid nagunii igatseb hing alati midagi, mida ei saa kunagi. Mida kiiremini loobud täitumatutest soovidest ja elad sellele, mis sul on, seda õnnelikum oled. Vähemasti mina püüan seda uskuda. Muidugi tahaks alati, et asjad oleksid paremad ja inimesed teised, kuid kui ka see täiuslikkus oleks reaalne, kui õnnelik ma siis tegelt oleks? Elada illusioonis - ma arvan, et see pole lahendus. Nii või naa probleemid ja teistsugused inimesed muudavad ja arendavad meid, kuid mille suunas, see on juba meie endi valida. Igatahes tunnen, et muusikas võiksin igavesti elada, tahaksin ehk ka, kui müstiline meditsiin poleks kinnisideestunud(mõnes mõttes). Muusikas on peidus mõttevabadus.