Nüüd siis alustan...

Hakkan siis kirjutama. Kõige tähtsam, see ndv olen üle pika aja Rakveres. Nii hea ja mõnus, kodu on ikka see. Eile sai väljas käidud...Kõik oli tore, tuju oli hea aga, millegipärast tundsin, et need hetked pole enam need, mis kunagi. Võib-olla on ka viga selles, et vahepeal sai kõvasti rohkem ja tihemini alkoholi tarbida, kuid seltskonda nagu ka pole enam. Kõik perestuvad, või siis on kuskil ära...Nagu näiteks Helen, Sälli, jne. Kuidagi Rakvere naised on kohati liiga sallimatud ja seega igasuguse uuendusega me kaasa ei läe. Kahju aga siiski, Merit on vähemalt siin. Ja tema vist ongi ainus, kes jääb. Sellest olen ka viimasel ajal aru saanud.
Äkki ma olen lihtsalt suureks saanud, ja Rakvere on väikeseks jäänud. Tallinnas aga, pole nii mugav. Ka see on õige, et vanad ajad ei tule enam tagasi, mälestused jäävad aga inimesed kaovad. Ja vanu tundeid pole ka mõtet üles kaevata.

Tegelikult olen praegu õnnelik, õnnelikkuse võimalikkuse kõige suuremas mõistes. Kursakaaslaste kamp on lihtsalt jube. Hirmu tekitavalt, frustreerivalt samasugune nagu Mina ise. Ja ma ei tea, mis siis oleks saanud kui ma poleks praegu siin kus ma olen. Näiteks, kui ma oleks Tartusse läinud, sest seda seltskonda poleks ma seal elu sees kohanud. Okei, eelmine aasta oli vaimselt ehk raskem kui see(korteriajastu Nõmme teel), kuid ma ei kahetse siiski, et tulin ja jäin Tallinna.

Teisip õhtul olin Teele pool.....no jommajoooo...see oli ikka hea. Kohviliksi manustada ja Teele siiamlik kass...Ta oli musi:P. Ja no sigu n*kkusime Lagedil ka piisavas koguses. Päevanorm sai täis. Tuli kohe meelde see paaritumisõhtu Tene pool. Kuigi meie Teelega jäime vallalisteks, kui no välja arvata meie sead. Kuid mõnikord mõtlen ka seda, et tulevase meedikuna ma vist jooma ei peagi, sest mõistus on niigi haiguseid täis ja kui me oleme kõik koos siis võib juba paljast mõttest sigade peale laksu kätte saada:P.

Ja siis kolmap käisime Vilbre-Henno-Raagi uusimat üllitist kinolinal vaatamas...Ma ütlen vaid 3 sõna perversne(vist õige kirjapilt), nilbe ja räigelt romantiline. Tuisk oli lihtsalt nii seksikas oma mõnuša susiseva S-i ja rämeda kõnekeelega. Juba Henno raamatut lugedes keris mul peas väike kassett kuidas see film võiks olla, kuid nüüd ülisuurel Plaza ekraanil, tundsin sellist heameelt ja õnne....Jah, võin öelda, et olin seda filmi nähes õnnelik, sest minu meelest õnnestus seda keerulist ettevõtmist "muuda raamat filmiks" taaskord proffesioonalidel täita. Ja muusika...Nüüd avastasin enda jaoks Jimi Tenori..Ma ei tea kus ma siiamaani olin olnud...lihtsalt mõnus jazzisegulik...flööti, saksi,trumme,bassi,kõike....ja laulude sõnad. Tahaks teisi "Mina olin siin" filmi laule veel ja veel kuulata, kui vaid teaks, mis need täpselt olid:P.

Vallaliste foorumisse on eilse õhtuga ka ilmunud naljakad küsitlused:D. Kes on hotim,jne.Samas ma ei tahtnud algul üldse foorumiliikmete kohta midagi öelda. Milleks. Sest need, kellega kohtunud olen, on kõik ilusad omamoodi ja ma ei ütleks et nendest keegi nüüd kole on, ei välimuselt ega väljaspoolselt sisult....Samas mõndu tahaks veel avastada, aga eks iga asi omal ajal.