Oh kooliaeg oh kooliaeg, jälle oled käes.

Nüüd on siis taaskord kool käes. Õnneks küll eelviimast õppeaastat ning tundub ka, et see aasta tuleb parim vist üldse. Ees seisavad ju vaimse tervise õenduse ja intensiivi praksid. Kuigi neile saab alles eksamite sooritamise järgselt. Sinna aga on veel mitu kuud aega.

Hakkasin aga täna mõtlema, et mõnes mõttes ajab mind närvi see, et meditsiinis sa töötad ju ainult ühe ülla eesmärgi nimel - inimest peab aitama. Aga see, kas see inimene selle juures sõimab ja ähvardab sind, see ei huvita kedagi. Panebki kahtlema, et kas sellised heateod tulevad sulle endale kunagi tagasi, et kas siuke missioonitöö liiga läbi ei põleta tulevikus. Ei tea. Tuleb vist lihtsalt positiivselt suhtuda ja niiviisi mitte mõelda. Sest no õe töö on ju nagu iga teine töö, samamoodi võiks õmbleja olla ja mõelda, et miks ülbele inimesele peaks üldse ilusa kleidi vms õmblema. Väike egoisminoot võtab maad jälle.

Aga igal juhul olen hakanud uurima trennivõimalusi Tallinnas. Peaks ikka midagi füüsilist tegema, aga eks see allavõtmisteema naiste puhul on juba igivana. Aga no peab ju ikka püüdlema uue eesmärgini, sest muidu oleks ju igav. Aga tõsiasi on see, et spordiklubis käimine on ikkagi kallis, seega peab ikka ise vaikselt üritama ja tegema.

Päris ratsionaalselt siiski ka toitumist muuta ei saa, nagu selles raamatus, mida hiljuti lugesin. Miski USA paberitega arsti kirjutatud. Et umbes sööd vetikaekstrakti ja mingeid jõujooke(ise valmistatud küll), ning säilitusainetega toitu ei tarbi, ainult puhast ja põhim. isevalmistatut. Tänapäevase MASU või PUPU(nimetage kuidas tahes) ajal võtaks rahakott liiga palju kilosid maha. Lihtne on muidugi endale lubada, et eks ma homme hakkan ja teen(ehk siis järgmine aasta või ülejärgmine jne). Aga lihtsalt pidev treening ja tasakaalustatud toitumine, tulevad niisamagi kasuks.

Inimene on ainult siis õnnelik kui ta ei võitle iseendaga. Kui me suudaks alati talitada mõistuse, mitte südame järgi, võiksid paljud probleemid tühised olla. Hetkeemotsioonid on kui südametuksed, mis löövad välja ainult siis kui inimene mõtleb sellele, mida ta ihkab, mitte ei hinda seda, mis ta ümber on. Hetkes elamine ja tuleviku pärast mittemuretsemine on muidugi tervislik, kuid kui ühes hetkes elada ka kõik oma tulevikuemotsioonid välja siis tekib väsimus ja pimedus. Õnn aga ei ole üürike, õnn peaks kestma ja pidevalt kiirgama pehmet valgust. Õnnelik inimene hindab elu ja näeb igas uues olukorras justkui võimalust säilitada oma rahulolu ning seeläbi ka heaolu.
Saatus ei takista õnne kui just ise ei astuta vajalike samme selle vangishoidmiseks. Inimene naudib elu ainult siis kui ta tunneb, et elab iseseisvalt, mitte ei sõltu kellegi või millegi võimust. Võim kestab senikaua, kuni leidub keegi, kes kardab ja allub. Kui aga inimene otsustab ise oma elu üle ning ei upu raamidesse siis säilib väärtus.
Igale uppujale peaks vähemalt ühe päästerõnga viskama, sest kes tahab pääseda, laseb end säästa ookeanisügavikust, kus põhja pole näha. Tähtis on teada, et külmas vees ei säili keegi kaua, vaja on armastust ja soojust enda ümber, tõelist sõprust, mis ei mõrane ka jäärahe all.
Inimene tunneb end elus olevat ainult tuliste sõnade ja heatahtlike naeratuste keskel, sest üksik õnn hääbub peagi.
Kõige rohkem ei salli ma silmakirjalikke naeratusi ja küsimusi „Kuidas läheb?”, kui tegelikult tahetakse olla viisakas ja võimalikult sõbralik, kuid tegelikult ei mõisteta sellise käitumise pealiskaudsust. Selline käitumine toodab ainult biolagunematuid jäätmeid, mis isegi sajandite vältel ei kao. Pealiskaudne elamine on kui südame seisma jäämine. Võimalik, et mu maailmavaade on liiga egoistlik, sest ma väärtustan enda tundeid, ning arvan, et inimene, kes elab soojuses, mis talle kasu toob, on õnnelik.

Mingi osa inimestest ei saa ise kindlasti arugi, kui õnnetud nad on ning arvavad, et jõudes kõigiga suhelda, on nad mingitpidi tugevamad ja naudivad elu rohkem kui teised. Tegelikult aga põlevad nad ühel hetkel läbi ning kaotavad enda jaoks maailmast lõplikult kõik seniolematud väärtused. Siis jääb ainult küsida et kas „ Hästi ja sinul?” oli seda kõike väärt.

Ma ei tea enam kas usaldus on midagi väärt või mitte. Ei saa ju olla lõputu egoist ning arvata, et saad elus üksi hakkama. Tegelikult ei saa. Paratamatult on vaja inimesi enda ümber, kelle peale saad loota. Kuid kui nende jutus juba kahtlema hakkad siis hakkab asi hapuks minema. Kõige rohkem ajab mind närvi see, et ega keegi ju ei garanteerigi mitte midagi, sest kui sa ise järgi ei proovi ei saa kunagi teada. Allaandmist saab aga väga lihtsalt arguseks nimetada, ning kes siis tahaks ebaküps ja saamatu olla. Kes siis aga ütleks täpselt, kes räägib tõtt ja kes valetab. Ei tahaks ju elada ka pool elu suures usus ja heas lootuses, et kõik on korras ning et teatud juhused on tühipaljad kokkusattumused. Isegi rääkimata jätmist võib võrduma panna valega. Ja see teebki kõige rohkem haiget, sest siis tekib tunne nagu inimene varjab ja salatseb ning ei taha oma probleeme jagada. Siinkohal ütlen, et kui ma vaid oleks tundetu, ükskõikne, materialist, siis ehk ma suudaks nii elada, kuid ma hoolin, tunnen ja vajan samasugust ausust enda ümber.
Ma tean, et alati ei saa oma emotsioone talitseda ja suud lahti teha siis kui vaja, kuid vaikuses elamine on ka ahistav. Sest eile ma tahtsin nautida õhtut ja lihtsalt puhata, kuid üks tühipaljas sõnum tekitas kõik need mõtted ja tunded, millest äsja rääkisin. Kahtlustega on väga raske puhata. Okei, kui ma praegu neid tundeid tunnen aga mis siis saaks kui mul oleks laps, sõrmus sõrmes ja minna poleks kuhugi. Sellist tulevikku ei sooviks ma kellelegi. Kui aga need kahtlused püsivad siis ma ei usu eriti, et sellist aega üldse tuleb.

Aga reede oli lahe. Käisime üle hulga aja rokkkonsal...ja olgugi et ma olin tööpäevast ja sellele eelnenud hakkimis-kokkamislaadapäevast surmani väsinud oli siis äge. Ja siider hakkas ka liiga kergelt pähe.
Kuid siis laup sain teada, et üks noor inimene ei saa jälle mitte kunagi vanaks. Vist purjuspäi kihutamine viis selleni. Igal juhul on kahju. Mis siis, et ma teda ei tundnud, vaid ainult teadsin. Ju siis pidi nii juhtuma, sest mingil hetkel teeb elu oma korrektuure ja peale nendega leppimise ei jää tavaliset muud miskit üle.

The line begins to blur

Ma võin ausalt tunnistada, et olen väsinud muretsemast ja ootamast, lootusest parem ei räägi, sest lõpuks lähevad asjad nagunii nii nagu ma ei oodanud. Siin siis tekibki vastuolu, et ma ootan pidevalt ootamatut. Tavaliselt on takistuseks keskkonnategurid, kuid mõnikord ka inimeste endi lubadused ja sõnad, mida saab väga ilusti teistpidi pöörata. Kas selline valetamine ilus on, seda ei saa paraku mina öelda.
Sellistel puhkudel on kõige parem käia linnapeal ja lihtsalt vaadata erinevaid inimesi, jälgida nende näoilmeid, käitumisviise. Nad on küll võõrad, kuid meenutavad sulle siiski oma tuttavaid ja sõpru, keda sa küll parajasti näha ei taha. Mingis mõttes aga see rahustab ja paneb sind igatsema, ning siis taaskord unustad need väiksed vead selleks korraks.
Ma ei taha mitte oma maailmavalu siin välja elada, kuid lihtsalt pole oma tundeid kirjalikult analüüsinud juba mitu kuud ning kuidagi peab ju jutulõnga lahti tegema.
Raske on üle oma võimete käivaid tundeid ohjeldada. Nendest rääkimine annab siiski jõudu ja lootust, et pisiasjad enam sees ei näri. Ma arvan, et olen liiga noor või liiga südamlik inimene, sest ootan inimestest üht, kuid välja kukub hoopis teine ja siis ei saa ma sellest üle. Ma ei usu, et mu mõttemaailm nii alaarenenud on, kuid lihtsalt ma pole vist piisavalt maailmanaba enda arvates, sest ootan endiselt teistelt inimestelt seda, mida nad lubanud on. Mitte küll sinisilmselt oma koolutatud vasikaripsmeid ripsutades, vaid ilma ripsmetuši kasutamata, kuid tohutult suure meigikotiga.
Nüüd saan ma jälle kasutada sõnu ma loodan, et suudan üle olla omaenda vaimuviljadest, mille all mõtlen siis pettumust. Kes siis ei tahaks olla õnnelik ja naeratada ka vihmase ilmaga?

Misantroop

Mis valusam oleks veel elus anda
kui lõkkele puhkenud armastust kanda,
See siirus ja soojus, kõik muutub ning hajub,
ma uskusin tõesti, et päriselt tajun.
Üksi olles õnnelik olla - kas see on ta saatus?
Ei tea me ennem kui lõpu saab järgmine vaatus.

Ja nii võiks jätkata ja jätkata.....Lihtsalt peale tänast õhtut tundub nagu luule oleks sügaval sees ja vaikselt imbuks läbi. Kõik sõnad ja laused, isegi tähed tunduvad poeetilised ning vahepeal tekib tunne nagu kuuleksin luulet. Moliere on tõesti lummav ja šarmantne. Ma ei tea miks ta mõjus mulle nii, isegi keska ajal ei tekkinud nii suuri tundeid, sest mingisuguseid fragmente "Misantroobist" me vist siiski lugesime.
Igal juhul, ega mul muud tarka polegi rääkida, tahtsin ainult luulekaant kergitada:)

Tihtipeale me ei tea mida tahame...

See kõla poolest küll lihtne lause on aga sulatõsi kui pikemalt järele hakata mõtlema.
Millegipärast on üha popimateks tõbedeks saamas depressioon ja stress ning nendega kaasnev "läbipõlemine". Käisin hiljuti ühel koolitusel ja tõdesin taaskord kuivõrd seotud need igapäevaeluga on. Ning nagu ikka ja jälle algab kõik alati mõtlemisest, kuid pinges inimene ei pruugi alati oma maailma kontrollida. Tahaks küll väita, et siis ei tasu üle töötada ja endast pidevalt 150% anda, kuid nagunii teeb inimene ristivastupidist, arvestamata oma käitumise mõjusid tervisele.
Ma usun, et ma pole ainus kes nii mõtleb,kuid ma loodan, et ma pole ka ainus, kes püüab seda olukorda parandada.
Käisin vaatamas etendust "Kooselu kuriteod". Tuleb mainida, et suurepäraste näitlejatööde Erik Ruusi ja Tiina Mälbergi poolt, jäid silma lavakujundus, muusika, õhkkond, meeleolu. Kuigi tegu oli sarkastilise komöödiaga(minu jaoks), mis kujutas ühe suhte käekäiku ja olemust, leian siiski, et üldises plaanis püüti publikule öelda, miks tuleb armastusestressile ravi otsida.
Armastus ja suhe ei tohi sõjaks muutuda, kus inimesed püüavad rahuldust leida üksteise eest tundeid varjates ja maha salates ning rutiinne orgasm on vaid relvarahu mingiks ajahetkeks. Üks ei tohiks ka teist tappa, et oma piinu lõpetada. Armastus on küll piin, kuid seda tuleks nautida, mitte lasta sellel hinges põleda. Siis võib tõesti Uusmaalikult viisijuppi ümiseda: "No mis elu see on!" (Lisades ette veel Issake, saaks suurepärase prügilehe pealkirja).
Tähtis ongi mõelda, rääkida, teha. Pole mõtet kahtlustel lasta õõnestuda kuni asi takerdub viimasel piiril. Sest siis võibki juhtuda nii nagu juhtus etenduses, et naine püüdis meest tappa ning kui viimane peatraumast toibununa mälukaotuses koju saabus leidis eest enda elu, mis tundus talle äärmiselt rõve ja vastukarva, sest naine serveeris talle maailma nii nagu mugavam oli. Kuid mis mulle etenduse juures meeldis oli see, et mälukaotus oli tegelikult teesklus, tänu mille ülestunnistusele õppisid mees ja naine uuesti üksteist austama ja vabadena tõelist armastust nautima. Mitte et mulle õnnelikud lõpud meeldivad, kuid kui vahepeal on suudetud piisavalt ajada asi viimase vindini siis tekib juba teistsugune nägemus õnnest.

Vastupandamatu külgetõmme= armastus

Jälle üks kolmapäevaõhtu, mil telekast midagi tarka ei tule peale Rosamunde Pilsneri või oli see nüüd Inga Litsströmi armastusfilm, ei mina tea.:D Ei mina saa aru, kes ja miks suudavad selliseid filme vaadata. Täiuslikkuse võludes hakkab ju igav, sest inimestel on kõik olemas ja seeläbi hakkavad nad lõpuks ainult juurde tahtma ning on bäkk tu skveer uan.

"Orgasm on relvarahu armastusesõjas."

"Ma ei tahtnud sind tappa vaid end piinadest säästa." Piisav põhjus armastatust lahtiütlemiseks.



Need ilusad laused pole küll minu väljamõeldud. Need on ühest heast kultuuriteosest. Kuid ma usun, et mitte ükski armastus ei tohiks muutuda piinaks. Armastust peaks nautima mõlemad osapooled, kuid tihtipeale ei hinnata seda ning tülitsetakse ja minnakse lahku. Tapmine on siiski viimane äärmus minu meelest.



Mis oleks kui..tookord oleks asjad läinud 90 kraadi mõnes teises suunas. Praegu on võimalik siiski ainult oletada ja ekselda seeläbi oma praeguses õnnes. Mõnikord on ehk hea sedagi teha, sest kui sa kas või natukeseks kaotad selle, mis sul on, kuid sa kaotad selle mõttes, mitte päriselt siis hakkad rohkem väärtustama olemasolevat, mitte ihkama seda, mis kunagi ei juhtu.

Nüüd hakkan peagi lugema üht raamatut, et saada natukenegi jõudu ja inspiratsiooni tegelemaks asjadega, mis on mulle tähtsad. Puhata on tore küll, kuid lõpuks tekkivat mandumistunnet tuleb teinekord harja ja kirvega minema ajada.

Minu kass on endine kommunist!

Täna on siis vabariigi-vastla-aastapäev. Ärkasin hommikul nagu ikka...tegin ukse lahti ja kohe olid kassid platsis....Leili aga tundus siuke närviline ja....hüpates akna peale hakkas kohe urisema ja oli nagu luureasendis....Läksin siis ka vaatama, et mida ta õigupoolest õues näeb.....ja ainus, mida märkasin oli lipp, mille isa oli hommikul üles pannud. Ei olnud seal ühtegi lindu, looma, inimest, autot, mitte midagi peale sini-must-valge lipu. Väga imelik on tõdeda, et mul on kodus üks sini-must-valge reeturist kass. Kahju. Seda tõestab veel asjaolu, et ta ei söanda mu toast täna sissegi astuda...ukse peal lööb kõhklema ja jookseb trepist alla tagasi. Leili on küll siuke leiukass rohkem, nii et mine sa tea, mis mälestused tal lippu nähes assotseeruvad.

Vaatasin eile uuesti veel Rocknrollat. Nii head filmi lihtsalt ei saa olemas olla:) Aga on.

Eile just Tene ütles ka, et on segaseks end kuulanud selle soundtrackist:D:D:D. Ma juba kujutan ette, kuidas ta tantsib omaette peegli ees kodus. Seoses sellega tuleb mulle meelde pühapäevane "Ärapanija", kus tsiteeriti ühte Eesti esistrippar Marco Tasanet, kelle vastus küsimusele, et mida tuleb teha kui tahetakse saada strippariks, oli järgmine: " Tuleb ennast pesta ja tantsida palju peegli ees!". Nii et Tenel on igati suured šansud saada edukaks strippariks:D Õetöö kõrvalt, miks mitte:D

Kuidagi hea tunne on, et kooli ei pea see õppeaasta enam minema, ega eksamiteks õppima rohkem:P Kõik sai ilusti sooritatud. Nüüd on veel praktika ainult, sest no töölt võtsin märtsiks õppepuhkust. Ei taha kogu aeg ka rabeleda ka. Teelega just rääkisime sellest töö-praktikast. Ja no ta praktiliselt elabki haiglas. Jubedus:S:S.

Tunnen viimasel ajal puudust väljaskäimistest. Tahaks minna mingile heale kontserdile või kuskile....Teatrisse läen ka iga kell hea meelega....Hommegi seisab ees üks etendus. Ja no veebruari algusepoole käisin lausa kahel esmaspäeval järjest No teatri etendusi vaatamas. Ja vihjena võin öelda, et Risto Kübar, Tambet Tuisk, Mirtel Pohla on vääääga seksikad:D Ennekõike veel ka üliandekad. Tambet Tuisk tõmbas mu veel ka lavale paariks sekundiks:P

Mis ja miks?

Ma ei tahaks küll blogimist alustada lausetega...."nii kiire on olnud", " raske on aega leida", jne , kuid paraku pean seda tõsiasja tõdema, sest tõsiselt kooli ja töö kõrvalt pole nagu ÜLDSE vaba aega. Vaikselt hakkab närvi ka ajama. Mõnes mõttes on muidugi hea, kui on pidevalt mida teha ja kuhu minna, kuid kui pead ohverdama lõõgastumise ja meelelahutuse ülla eksamiks-õppimise eesmärgil...siis...huh...ajab lausa tigedaks:(. Seetõttu ei saanud ma ka koorilaagrisse minna see ndv, sest no eksamid ja vaimu valmispanek nõuavad oma aega.

Üks päev, natuke aega tagasi, nägin unes kuidas istusin kuskil palmi all, jalad liivas ja koksiklaas käes...Ja kui üles ärkasin siis...njah..."Sama lumi, teine aasta ainult!" Tegelikult, ega mul pole lume vastu midagi, kuid tahaks vahel sooja ja päikest ja liivaranda ja päikeseloojangut....Kuid millal küll tekiks see aeg, neid nautida, isegi kui raha oleks? Parem siis süüdistan majanduslikke puudujääke selles olukorras:).

Lausa imelik on õnnelik olla. Üpris veider. Kuid ma pole pilvedes, vaid pigem ikka reaalsuses.

Asjad tunduvad kuidagi nii õiged, kuigi natukene kõhedusttekitavad, et kuidas saavad unistused ühel päeval täide minna. Ju siis on see ütlus õige, et kui midagi väga soovid või kardad siis tõmbad seda ligi. Jahusin siin ju mitu kuud õnnest. Ja lõpuks on see ka käes:)

Milline on Universumi kõige ilusam kohting?

Sellist mõistet nagu Universumi kõige ilusam kohting küll ei leia sõnaraamatust, kuid pean ilma meeleheiteta tunnistama, et kogesin 3-käigulist päeva isiklikult.

Ühe tõelise kohtingu esimene reegel ongi vast, et " Ära looda absoluutselt midagi!" Mine kohale lihtsalt positiivse ja keskmiselt üleslööduna. Mida vähem sa usud ja loodad, seda vähem pead hiljem pettuma ning võib-olla teed ühel hetkel silmad lahti ja näed enda ees suurepärast inimest:D

Printsi valgel ratsul nagunii ei tule kunagi, kuid teinekord tuleb ta ehk taksoga:D:D

Ja no tõde on ka see, et ära võta kohe kõiki luukeresid kapist välja. Sest no esimene kohting siiski määrab ju kõik - kas suhtlete veel edasi või mitte.

Mingit vett ega mägesid ja palme polnud, puudusid ka ülikond ja megaseksikas õhtukleit....Kuid...ega siis tähtis polegi väljanägemine ja ilme, palju määravamad on tunded ja just see üks tunne....Kui seda klõpsu ei käi, siis, "Guudbai"!!!

Muidugi ma ei saa praegu kindlalt öelda, et see klõps just siis käis, kuid järgmisel päeval järjekordseid roose saades(seekord 3), tundus küll, et äkki äkki:D:D.

Kui tekib tunne, et nüüd võib sõnniku peal päikest võtta, siis on lootust!

Tähtis pole küll loota kohe, kuid oluline on, et oleks lootust!!

Kindlasti loevad veel siukesed pisiasjad....Näiteks, et mees aitab sul mantlit seljast võtta ja teeb sulle just kõige päikesepaistelisemal hetkel komplimendi. Veel, kui temaga rääkides, tekib tunne, nagu ta ütleb just neid sõnu, mida sa ise järgmine hetk öelda tahtsid.

Kui juba selliseid väikseid asju märkad, siis Lihtsast Headaegast, on asi siiski kaugel!!!
Ja see oli alles esimene käik!!!

Teise käiguna nägin täiuslikku päikeseloojangut - küll tugevalt räsiva tuule- ja suure koguse jää ning lumega, kuid see 5 minutit oli liiga üüüber.

Taaskord jäid taustaefektid tahaplaanile.

Kolmandaks, ehk siis"last but not the least", käiguks jäi kino. Polnud üldse oluline mida vaatama minna ja seega said piletid ka suhteliselt ehku peale ostetud.

Filmiks oli siis "RocknRolla". Soovitan tõsiselt kõigile - minge vaatama, ja te ei kahetse!

Ja no muidugi tüüpiline kohtingut lõpetav suudlus maja ees ja kallistus.

Kui sellised pimekohtingud juhtuks tihemini, oleks palju vähem kalu meres! Ma arvan vähemalt!

Muidugi, ega kõik inimesed ei saagi olla õnnelikud, lihtsalt, kui suudad enda peas kõik selgeks mõelda, küll siis tükid sobivad, ka võhivõõraga!

Tobedad seadused

Täna siis tähendaksin üles mitteametlikke seadusi elust Kõigivõimalustemaal:D:D:D

Canada:

• Iga viies laul kanada raadios peab olema kodumaine.


• 15-sendise asja eest ei tohi maksta ainult pennides.


• Poodide ees peavad olema raudtorud, kuhu saab siduda ainult hobuseid.


• Vanglast vabanenule antakse käsirelv ja hobune, et ta saaks linnast välja sõita.


• Teel sõitmine keelatud.


• Saju ajal ei või muru kasta.


• Autode piirkiirus on 80km/h, kuid jalgratastele see ei kehti.


• Vannis ei tohi olla üle 3,5 tolli vett.


• Puudel ronimine keelatud.


• Inimestel pole lubatud omada kiiremat internetiühendust, kui 56Kb/sek.


• Redelite värvimine on keelatud(märjalt libedad).


• Punase tulega ei tohi teha parempööret.


• Maja ei tohi olla üle 2-värviline.


• "Müügiks" sildid ei tohi olla akendel ja liikuvatel sõidukitel.


• Autot ei tohi parkida nii, et see blokeerib su enda sõiduki.


• Prantsuskeelne vandumine on keelatud.

Colorado:

• Pühapäeviti ei või autosid müüa.


• Purjus peaga ei või ratsutada ega tantsida.


• Keelatud on naabrile laenata tolmuimejat.


• Rottide "halvasti kohtlemine" on keelatud.


• Pühapäeviti ei või sõita musta autoga.


• Jooksupannud kassid tuleb leida hiljemalt päikeseloojanguks.

Connecticut:

• Politsei võib trahvida, kui ületad jalgrattaga kiirust 65 miili tunnis(104km/h).


• Peale päikeseloojangut ei tohi kõndida tagurpidi.


• Ainult valged jõuluküünlad on lubatud.


• Kätel ei tohi lasta ületada tänavat.


• Koerte õpetamine on keelatud.


• Tuletõrjeautod ei tohi ületada kiirust 25 miili tunnis, isegi kui sõidavad tulekahjule.


• Juuksur ei tohi ümiseda ega vilistada, kui töötab kliendiga.

Dateschool ehk kuidas ei tohiks kohtama minnes käituda!!!

THE MYSTERY OF DATING - Kuidas ja miks peaks õigesti käituma?

Asi, millest ma tahtsin rääkida on siis nimelt kohtamine. Iseenesest väga romantiline ja salapärane tegevus, eriti kui tegu on pimekohtinguga. Olen ju ise vana kohtinguhunt, kui nii võib öelda, kuid no siiamaani edutu. Edutu selles mõttes, et inimesed on küll toredad olnud ja nii(v.a. mõned erandid), kuid ei ole tekkinud seda klõpsu, mis paneks tahtma inimest veel ja veel näha.(Nagu BIB-i "Love Criminal"....Moore...Moore...Et just seda tunnet pole tekkinud. Ja minu jaoks on see väga oluline).

Miks aga seda pole juhtunud?...Ju siis pole see päris see..Ja ehk uskusin ka tol hetkel liiga palju, et inimene võib see "õige" olla.
Asun siis parem asja kallale.
Nimelt, oma viimasest kohtingust õppisin nii paljutki.
Tüübiga sain tuttavaks otseloomulikult internetis, mis on siis tänapäeva põhikohtamispeibutis. Olen selline inimene, kes üldiselt välimuse järgi mehi ei vali. Pigem huvitab mind inimese sisu ja tõekspidamised, muusikaliste maitseelistuste sobivuse korral on juba ka selged plusspunktid olemas.

Päris kohtingust ma sõna-sõnalt rääkima ei hakkaks, kuid tooksin välja mõned põhipunktid, millest ei saa siiski mööda vaadata kui otsid päriselusat armastust.

Nr.1 - Kutsu tüdruk/poiss välja. Kui sa ikka inimesest huvitatud oled, siis võta see viini taini julguseraas kokku ja ütle otse ja konkreetselt, et sa tahaksid teda näha ja kutsu ta näiteks kohvi jooma või kinno vms.
Muidugi kutsus tüüp mind välja, kuid no tundus rohkem, nagu ta tahtis asjaga rohkem ühele poole saada..Ja no ma ise loll muidugi mainisin ka, et plaanin üht üsna rõvedat(erootilist n.ö. seatappu) kinno vaatama minna. Ja tema muidugi tahtis kohe kaasa tulla. Ütlesin ju ka alguses talle ära, et sorry, see pole nagu siuke datemovie aga no ega ma siis keelata ju ka inimest ei saa.

Nr.2 - Tule kohtamisele ja ÜKSI!!!!!! Rõhutan sõna üksi(kui just pole topeltkohting päevakavas).
Antud meesterahvas helistas siis umbes tunnike ennem kohtingut ja mainis nii muuseas(okei et tal oli paari päeva pärast sünnipäev), et ega mul midagi selle vastu pole kui ta sõber kaasa tuleb. Tegelikult mul oli, sest no minu arusaam kohtingust on see, et deitima läed ju ikka valitud inimesega ja et see võiks olla niivõrd intiimne kui antud olukorras võimalik.

Nr.3 - Kohtamisele tullakse kainena!!!!No alcohol before sex!
Tegelane ütles küll, et hakkavad sõbraga tema sünnipäeva tähistama....Aga no mina, heausklik nagu ma olen, arvasin, et eks nad paar õlut võtavad ja see ka kõik. Aga ei. Tüüp oli purupurjus, sõber oli kusjuures kainem. Seksini muidugi pahatihti pimekohtingul ei jõutagi...järgmisest kohtamisest rääkimata!

Nr.4 - Ära jää kohtingu ajal magama!!!!!
Isegi kui film või inimene tundub sinu jaoks igav siis no ole vähemalt niigi viisakas ja kainene kas või natuke, et sa magama ei jääks....Veel nõmedam oleks muidugi kui poed teise kaissu filmi ajal ja jääd lahinal magama. Mingi diisensi võiks ju olla ka.

Nr.5 - Käi ennem kohtingut pesemas!!!!Isegi kui majanduslik olukord Armanit ei võimalda, siis no Lasteseep maksab Selveris ainult 4.90!!!!
Ütleme nii, et tähtis pole kaubamärk vaid inimese kvaliteet. Kui tunned ikka meesterahva juures higi- ja alkohaisu siis tekib küll küsimus, et who do you think you are!!!! Nagu tõsiselt.

Nr.6 - Ära lase sõbral oma väljavalitule külge lüüa!
Sellist olukorda ei saakski tekkida kui ei rikutaks reeglit nr.2! Aga no tõsiselt, siuke asi võib tekitada tüdrukule üsna odava tunde, a la, et tüübi sõber tahab hiljem kokku saada. Aga samas jälle näitab see missuguste inimestega tegu on. Öeldakse ju, et õpid tundma inimese sõpru, õpid tundma ka inimest ennast. Ja minu arvates on ka nii.

Nr.7 - Kui sa tahad, et tüdruk sinu vastu huvi tunneks siis ära helista talle nagu hull psühhopaat(ja vähemalt üle kümne korra ühe õhtu jooksul)!!!!
Ajab ikka närvi küll kui ei saa oma telefoniga rahulikult ussimängugi mängida, ilma et mõni närvihaige teeks vastamata kõnesid nagu hull. Seega asja tuleb rahulikult võtta, ega siis väljakutsutu kao kuhugi, kui huvi on küll ta tuleb. (Okei, erand on näit. film "Inglite linn", kus kahjuks saatus ei soosinud armastust ja järgmist päeva ei tulnudki)

Nr.8 - Too tüdrukule lilleõis!
Selle panen suht viimaste sekka aga samas see näitab kui südamlik inimene sa oled ja alati on ju hea saada kingituseks lilleõis, mis siis et tundmatult, kuid siiski.

Nr.9 - Ära suitseta ja kallista ning püüa suudelda kaaslast!
Tõsiselt, kui sinu deit on mittesuitsetaja siis ära aja tal kopsu üle maksa oma suitsuse hingeõhuga(praegu ma ei räägi sellest, et inimene haiseb nagunii alko ja higi järgi). Pista üks mentos-the freshmeiker suhu ja anna minna, kuid ilma selleta EI!!!!

Nr.10 - Ära anna mõttetuid lubadusi ja alusta oma lauseid a la..kui mul tüdruk oleks siis ma ei jooks:D:D:D
Selline jutt võib jätta eriti luuserlikku mulje. Umbes nagu inimene elab kogu aeg illusioonis ja ei suuda midagi reaalselt õigesti teha. Kes tahaks koos olla sellisega! Help anyone?

Lõpetuseks, kui just kaaslane ei haise, võiksid teha talle komplimente seoses tema eeldatava hea väljanägemisega või lõhnaga, kuid ära üle pinguta, sest esimesel kohtamisel ei pane keegi abielusõrmust veel sõrme!!!!!

Ja no...trummide põrina katkestan siis teatega, et selle tüübiga ma ei kohtu enam tõenäoliselt kunagi, vähemalt mitte tahtlikult.
Hakkasin üldse kohtingutarkust üles täheldama eesmärgiga, et mul seisab pühapäeval ees järgmine kohting, ka üsna pime(kuigi päevasel ajal). Millegipärast on mul seekord parem tunne. Ma küll ei usu, et see inimene on see õige ja täiuslik, kuid ma olen üpriski kindel, et ta ei riku ühtegi nendest reeglitest:).