Misantroop

Mis valusam oleks veel elus anda
kui lõkkele puhkenud armastust kanda,
See siirus ja soojus, kõik muutub ning hajub,
ma uskusin tõesti, et päriselt tajun.
Üksi olles õnnelik olla - kas see on ta saatus?
Ei tea me ennem kui lõpu saab järgmine vaatus.

Ja nii võiks jätkata ja jätkata.....Lihtsalt peale tänast õhtut tundub nagu luule oleks sügaval sees ja vaikselt imbuks läbi. Kõik sõnad ja laused, isegi tähed tunduvad poeetilised ning vahepeal tekib tunne nagu kuuleksin luulet. Moliere on tõesti lummav ja šarmantne. Ma ei tea miks ta mõjus mulle nii, isegi keska ajal ei tekkinud nii suuri tundeid, sest mingisuguseid fragmente "Misantroobist" me vist siiski lugesime.
Igal juhul, ega mul muud tarka polegi rääkida, tahtsin ainult luulekaant kergitada:)