The line begins to blur

Ma võin ausalt tunnistada, et olen väsinud muretsemast ja ootamast, lootusest parem ei räägi, sest lõpuks lähevad asjad nagunii nii nagu ma ei oodanud. Siin siis tekibki vastuolu, et ma ootan pidevalt ootamatut. Tavaliselt on takistuseks keskkonnategurid, kuid mõnikord ka inimeste endi lubadused ja sõnad, mida saab väga ilusti teistpidi pöörata. Kas selline valetamine ilus on, seda ei saa paraku mina öelda.
Sellistel puhkudel on kõige parem käia linnapeal ja lihtsalt vaadata erinevaid inimesi, jälgida nende näoilmeid, käitumisviise. Nad on küll võõrad, kuid meenutavad sulle siiski oma tuttavaid ja sõpru, keda sa küll parajasti näha ei taha. Mingis mõttes aga see rahustab ja paneb sind igatsema, ning siis taaskord unustad need väiksed vead selleks korraks.
Ma ei taha mitte oma maailmavalu siin välja elada, kuid lihtsalt pole oma tundeid kirjalikult analüüsinud juba mitu kuud ning kuidagi peab ju jutulõnga lahti tegema.
Raske on üle oma võimete käivaid tundeid ohjeldada. Nendest rääkimine annab siiski jõudu ja lootust, et pisiasjad enam sees ei näri. Ma arvan, et olen liiga noor või liiga südamlik inimene, sest ootan inimestest üht, kuid välja kukub hoopis teine ja siis ei saa ma sellest üle. Ma ei usu, et mu mõttemaailm nii alaarenenud on, kuid lihtsalt ma pole vist piisavalt maailmanaba enda arvates, sest ootan endiselt teistelt inimestelt seda, mida nad lubanud on. Mitte küll sinisilmselt oma koolutatud vasikaripsmeid ripsutades, vaid ilma ripsmetuši kasutamata, kuid tohutult suure meigikotiga.
Nüüd saan ma jälle kasutada sõnu ma loodan, et suudan üle olla omaenda vaimuviljadest, mille all mõtlen siis pettumust. Kes siis ei tahaks olla õnnelik ja naeratada ka vihmase ilmaga?