Ma ei tea enam kas usaldus on midagi väärt või mitte. Ei saa ju olla lõputu egoist ning arvata, et saad elus üksi hakkama. Tegelikult ei saa. Paratamatult on vaja inimesi enda ümber, kelle peale saad loota. Kuid kui nende jutus juba kahtlema hakkad siis hakkab asi hapuks minema. Kõige rohkem ajab mind närvi see, et ega keegi ju ei garanteerigi mitte midagi, sest kui sa ise järgi ei proovi ei saa kunagi teada. Allaandmist saab aga väga lihtsalt arguseks nimetada, ning kes siis tahaks ebaküps ja saamatu olla. Kes siis aga ütleks täpselt, kes räägib tõtt ja kes valetab. Ei tahaks ju elada ka pool elu suures usus ja heas lootuses, et kõik on korras ning et teatud juhused on tühipaljad kokkusattumused. Isegi rääkimata jätmist võib võrduma panna valega. Ja see teebki kõige rohkem haiget, sest siis tekib tunne nagu inimene varjab ja salatseb ning ei taha oma probleeme jagada. Siinkohal ütlen, et kui ma vaid oleks tundetu, ükskõikne, materialist, siis ehk ma suudaks nii elada, kuid ma hoolin, tunnen ja vajan samasugust ausust enda ümber.
Ma tean, et alati ei saa oma emotsioone talitseda ja suud lahti teha siis kui vaja, kuid vaikuses elamine on ka ahistav. Sest eile ma tahtsin nautida õhtut ja lihtsalt puhata, kuid üks tühipaljas sõnum tekitas kõik need mõtted ja tunded, millest äsja rääkisin. Kahtlustega on väga raske puhata. Okei, kui ma praegu neid tundeid tunnen aga mis siis saaks kui mul oleks laps, sõrmus sõrmes ja minna poleks kuhugi. Sellist tulevikku ei sooviks ma kellelegi. Kui aga need kahtlused püsivad siis ma ei usu eriti, et sellist aega üldse tuleb.

Aga reede oli lahe. Käisime üle hulga aja rokkkonsal...ja olgugi et ma olin tööpäevast ja sellele eelnenud hakkimis-kokkamislaadapäevast surmani väsinud oli siis äge. Ja siider hakkas ka liiga kergelt pähe.
Kuid siis laup sain teada, et üks noor inimene ei saa jälle mitte kunagi vanaks. Vist purjuspäi kihutamine viis selleni. Igal juhul on kahju. Mis siis, et ma teda ei tundnud, vaid ainult teadsin. Ju siis pidi nii juhtuma, sest mingil hetkel teeb elu oma korrektuure ja peale nendega leppimise ei jää tavaliset muud miskit üle.