Vastupandamatu külgetõmme= armastus

Jälle üks kolmapäevaõhtu, mil telekast midagi tarka ei tule peale Rosamunde Pilsneri või oli see nüüd Inga Litsströmi armastusfilm, ei mina tea.:D Ei mina saa aru, kes ja miks suudavad selliseid filme vaadata. Täiuslikkuse võludes hakkab ju igav, sest inimestel on kõik olemas ja seeläbi hakkavad nad lõpuks ainult juurde tahtma ning on bäkk tu skveer uan.

"Orgasm on relvarahu armastusesõjas."

"Ma ei tahtnud sind tappa vaid end piinadest säästa." Piisav põhjus armastatust lahtiütlemiseks.



Need ilusad laused pole küll minu väljamõeldud. Need on ühest heast kultuuriteosest. Kuid ma usun, et mitte ükski armastus ei tohiks muutuda piinaks. Armastust peaks nautima mõlemad osapooled, kuid tihtipeale ei hinnata seda ning tülitsetakse ja minnakse lahku. Tapmine on siiski viimane äärmus minu meelest.



Mis oleks kui..tookord oleks asjad läinud 90 kraadi mõnes teises suunas. Praegu on võimalik siiski ainult oletada ja ekselda seeläbi oma praeguses õnnes. Mõnikord on ehk hea sedagi teha, sest kui sa kas või natukeseks kaotad selle, mis sul on, kuid sa kaotad selle mõttes, mitte päriselt siis hakkad rohkem väärtustama olemasolevat, mitte ihkama seda, mis kunagi ei juhtu.

Nüüd hakkan peagi lugema üht raamatut, et saada natukenegi jõudu ja inspiratsiooni tegelemaks asjadega, mis on mulle tähtsad. Puhata on tore küll, kuid lõpuks tekkivat mandumistunnet tuleb teinekord harja ja kirvega minema ajada.