Viimane hingetõmme

Taaskord on möödas mitu nädalat kui midagi kirjutan. Viimasel ajal on nii kiire olnud, et lihtsalt ei ole aega. Vähemalt täna sai üks koolitusprojekt selleks korraks jälle läbi. Peab tunnistama, et n.ö. lektori rollis olemine on minu jaoks üpriski ebakindel, kuigi võrreldes kevadega tundub mulle, et sain täna juba paremini hakkama. Eks esimene läheb ikka aia taha, nagu öeldakse.

Seekordne lugu, mille valisin räägib siis viimastest sõnadest, hingetõmbest. Minu meelest on üpriski ebaõiglane kui lausujaks on mõni noor inimene, kes pole jõudnud oma lapsigi veel üles kasvatada. Kuid vähk ei oota inimese vananemist, pigem võtab sealt, kust kõige vähem võtta annab. Minu pähe ei mahu see tõde vist kunagi. Paraku aga näen juba oma praeguses töös ikka ja jälle selliseid olukordi. Ikkagi, kui inimene valib oma elukutseks meditsiini siis ei tuleks mõttessegi, et seesama mitmetuhande karaadise kraadiga doktor võib sattuda ise sama täbarasse olukorda nagu tema viimased patsiendid. Kui olukord on möödapääsmatu siis on seda raskem seda tunnistada ja sellega leppida.

Seega ei tea ka mina kunagi millal miskit juhtuma hakkab. Ei aita siin ilmas ka regulaarne arstil käimine ega tervislik toitumine ega teab mis muu jama. See lugu aga rahustab kuidagi ja aitab leppida. Kuigi nooruse kaotusega leppimine on kõige raskem. Ma ei kujutaks ette kui näeksin mõnda oma lähedast sellises olukorras(nüüd sülitasin kolm korda üle vasaku õla).

Frustrating

Ma ei oleks kunagi arvanud, et üks tööpäev võib nii väsitav olla:D. 12 tundi tundus nagu 24 tundi. Asi oli siis selles, et kuna olin täna uue töötajaga tööl, kes oli esimest päeva üldse selles ametis siis oli minu jaoks harjumatu olla "teadja" rollis. Tegelikult olen ju ise veel üliõpilane aga pidin kõike seletama, näitama, rääkima, nii vene kui eesti keeles. See oli naljakas ja väsitav lõppkokkuvõttes. Tean küll ütlust, et küsija suu peale ei lööda, kuid täna oleksin võinud peksta. Mitte konkreetset isikut aga küsimusi ja ülerääkimist kui sellist. Samas oli inimene väga tore ja võttis kiiresti vedu, kuid kuna ta käis proovipäeval mingi 1 tund siis ei olnud ta üldse osakonna tööga kursis. Ma usun aga et tulime ilusti toime(kuigi minu närvid on läbi):D.
Homme seisab ees kursaõega trenni minek. Revalsportis on avatud uste nädal ja me plaanime sinna sisse sadada. Kuigi ühes trennis, üleeile, oli elavjärjekord elupikaks veninud loodame me homme võimsalt ette trügida ja sõitma pääseda. Meil tõenäoliselt veab ka seetõttu, et trenn on homme hommikul, mitte õhtul.
Niipalju tarka juttu mul oligi siis täna rääkida.:) Ja mingit muusikat täna ei tule, sest pole lihtsalt mahti olnud midagi otsida.

Gothic

Täna lendas siis üks hea sõbrants Taanimaale, ülikooli õppima(vähemasti 3ks aastaks). Ta tahtis juba pikka aega sinna minna, kuid nüüd siis lõpuks sai. Mul on alati olnud hea meel, kui inimesed suudavad end ületada ja teha kõik selleks, et olla õnnelikud. Ma loodan, et tal läheb seal hästi:). Mõtlesin juba eelmisel aastal, et oleksin ka ise võinud olla veidikene aktiivsem sellel ajal kui meil koolis veel tunnid olid. Oleks ka ennast kuskile välismaale praktikale sebinud mõne progre kaudu. Kuigi Eestis on liiga mõnus elada, et siit pikaks ajaks ära minna. Oleneb muidugi riigist ka. Aga no, oleks, oleks, oleks.....Igivana igavene müsteerium.

Tegelikult oli õhtul plaan välja minna, kuid kuna mitme erineva asjaolu kokkulangevus osutus ebasoodsaks, jäi see minek ära. Ma polegi juba liiga pikka aega Tallinnas väljas käinud, ehk õnnestub septembrikuusees seda parandada. Muidugi kodulinnas on see iganädalavahetusene ettevõtmine, kuid siin on pidevalt kas endal töö või on kõik teised tööl. Tahaks, tahaks, tahaks, juba samahea kui teeks:D...

Kuna kontserdile minek nurjus, otsustasin hoopis kodustes tingimustes kontserdil käia. Küll sootuks teiste (praegustes oludes Eesti mõistes ebareaalsete) bändide arvelt. Oleks mul eralennuk siis võiksin vabalt lennata Katatonia konsale, kuid jah, Type O Negative´i ei õnnestu enam kunagi näha sellisena nagu ta oli. Siiamaani ei suuda uskuda, et üks seksikamaid metalbändide meeslauljaid(R.I.P Peter Steele) on meie seast lahkunud. Seega lõpetaksin tänase õhtu mõeldes temale, kuid mitte päris tema lauluga, kuid sisu on siiski ilus:P.

My Dying Bride - I Cannot Be Loved

Olen aru saanud, et aeg on tähtsusetu. Kellaseier on kõigest mutter elurattal. Mida rohkem aeg edasi läheb, seda vähem elu, tunded muutuvad. Ka 10 aasta pärast võiks kõik samamoodi olla kui ainult ei puruneks meie südamed. Tunded tunduvad olevat need, mida ei hinnata ning see teeb armastusest tühipalja vajaduse kellegi ihusoojuse järgi. Mõnikord tahaks niipalju öelda, kuid hirm seob sõnad sõlme. Neid lahti harutada on liiga raske, keeruline; saatuse poolt võimatu. Isegi siis kui on olemas hääl, puuduvad kõrvad, kes kuulaks. Üks sekund venib aastaks, mõtted kilomeetripikkuseks. Ei tohiks küll mõelda ette, kuid jooksen endiselt mööda tunnetemiile. Nii lihtne on loobuda, leppida. Kõik, millesse uskusin siiani, muutus õhuliseks tolmuks; kübemed lendlevad ikkagi kui vaid suudaksin olla südamest eraldi. Ma ei tahaks sind kaotada, kuid tunnen, et kaugened iga päevaga. Ja kui sind hetkeks näen, pole see muud kui illusioon minu närvipinge maandamiseks.

Eelnevates postitustes rääkisin, et maailm on ebaõiglane nii vanemate inimeste kui ka nooremate suhtes. Kuid vähemalt mõnikord halastatakse inimeste, kes enam ise ei saa ümbritsevast aru, peale. Tegu oli siis "ristiemaga". Ma usun, et nii on kergem. Kohtan küll igapäevaelus tööl olles selliseid situatsioone, kus inimesed ei anna endale aru, kus nad on ja kes nende ümber on, kuid kui see juhtub enda lähedastega siis ei oskagi nagu midagi peale hakata. Aga vähemalt lubati seekord heal võita. Muidu oleks asi võinud veel koledamaks minna. Jääb ainult loota, et ma ise kunagi mõistlik olen ja " kinnisuse raamidest" välja jõuan astuda õigel ajal.

Serenity

Ma arvan, et seda lugu kuulates polegi nagu sõnu vaja....See on läbi aegade üks maailma parimaid lugusid...Kui ma täna millestki kirjutaksin siis need laulusõnad oleksid just need, mida ma öelda tahaks.

Sajandi Torm

Seekordne blogi on siis puhtpaljalt tormist. Olen küll kirjutamisega paar päeva hiljaks jäänud, sest aset leidis see ju pühapäeval, kuid eks on saanud siin-seal käia ja tõdeda kahjustuste ulatust. Kõigepealt olevat see alguse saanud lõuna-Eestist ning siia, Rakverre, jõudis vist mõni minut enne 8 õhtul. Nüüd jääb vaid rõõmu tunda selle üle, et algne plaan minna Väike-Maarjast edasi n.ö. kala püüdma ei saanud teoks tol õhtul, sest muidu oleks ehk isegi puuga pihta saanud. Kõige hullem ongi/oligi vist olukord Väike-Maarjas ning ka Eismal. Viimases on lihtsalt konkreetne lageraie toimunud.



Aga see milline jõud pidi olema, et kiriku kellatorn minema kiskuda ning suuri, turskeid puid juurtega maa seest välja kiskuda, ma loodan siiralt, et seda ei pea enam, vähemalt selles elus, ette kujutama.






Väike-Maarja surnuaed oli samamoodi, tõeline "surnute aed". Terve surnuaia peale oli ehk mõni puu veel järgi elavate nimistus.

Väike-Maarja n.ö. keskväljakul laiusid ka ennem ilusad, kõrged puud, kuid nüüd on neid märksa vähem.

Üle ega ümber ei saa aga Eismal-Vainupeal, üleüldse rannakandis toimunust. Mets on tee äärest lihtsalt konkreetselt maha võetud. Mõni üksik puu on lagendiku keskel. Kujutada võib ainult ette, et need puud olid ennem tee peal, kuid tänaseks on juba jõutud need tee äärde vähemalt tõsta. Tegelikult pole ju puud milleski süüdi, nad lihtsalt kasvavad, kuni inimesed või loodus otsustavad lõpu peale teha. Päris nõme, kuid nii ta on.








Lõpetuseks ka mõni stiilinäide siis Porkunist, kuidas maja jäi plekita ja puujuured ilma mullast.


Äikest paraku lindile ei õnnestunud võtta, kuid kirjeldada võib seda vaid sõnaga - USKUMATU. Sellist äikest pole ammu siinkandis olnud. Kestis see vähemalt 5 tundi(seda aega hindan nii lühikeseks, sest lõpuks jäin lihtsalt magama) ning selle aja vältel oli mürin haruharv nähe ning taevas oli vähemalt iga 10 seku
ndi tagant hele(kas siis elektriliste joontega või lõi pildi selgeks kuskil pilve taga tugevalt helendava sähvatusena). Vihma küll tuli, kuid vähe. Ehk saan hiljem ka ühe video üles laadida. :)

More is less

Mõnikord tundub, et mõni lugu on nii ilus, et isegi sõnadest ei pea aru saama. Olgugi, et arvasin alguses lauljaks olema naise, tundub see lugu rahustav, samas ka kurb ent lootustandev. Eks igaüks saabki ju muusikat sootuks isemoodi aru. Minu jaoks on küll laulu originaalsõnum sama tundmatu kui näiteks hiinlastele võiksid olla Jaan Tätte laulud, kuid see meloodia räägib enda eest.

Mõnikord tunduvad mõned asjad nii kindlad ja muutmatud, et isegi kui need haiget teevad pole muud teha, kui leppida. Näiteks on võimatu muuta inimese iseloomu, see tundub liialt isekas. Kõige rohkem teeb see haiget siis kui inimene ei saa oma valedest tegudest arugi. Siis tundub nagu räägiks tühja seinaga ning tuul viib kogu su jutu pilvede alla.

Ma olen aru saanud ka sellest, et mida rohkem sa loodad, et mingi asi tuleb siis seda ebatõenäolisem on, et see juhtub. Olgu siis tegu surma- või imega, et keegi ellu ärkaks. Ebaõiglane on aga see kui surma ootab see, kes siin ilmas on juba piisavalt elanud-piinelnud, seevastu, kui inimene, kes on alles mõned aastad tagasi jõudnud oma tõelise minani ning aru saanud ülesandest selles elus mingi saatuse vingerpussi läbi ei sure ega ka ei ela. Alles hiljuti näitas taaskord meedias inimest, kes on kui elav laip, kuid no aparaatide välja tõmbamine oleks ju ebainimlik. Samas on aga kahju sugulastest, kes ju ootavad ja loodavad. Kui oleks võimalik kuidagi mõned elud ära vahetada, et elada saaksid need, kes on alles õppinud elu nautima ning väärikat surma oleksid väärt need, kes hoolimata oma vigadest siin elus olid juba mitu aastat tagasi ammu valmis lahkuma. Tundub aga, et mõnikord ei halastata kellegi peale.
Varsti on juba august käes, pean kahetsusega tunnistama, et pole siiamaani jõudnud tegelema hakata oma tulevase diplomitööga. Liiga palju tegemist on siin ja seal. Reaalsus on ju küll see, et siinseal sagimine on tulemusetu, seda enam kui on tahe aidata kõiki, kuid seeläbi jääb oma elu soiku. Sellistel puhkudel tahaksid alati, et oleks keegi vanem ja targem, kes ütleks täpselt, mida elu toob ja kuidas oleks õige käituda ja millal on kätte jõudnud aeg kui tuleb lihtsalt leppida ja minna lasta. Aga inimene, kes on harjunud elus kogu aeg edasi jõudma pole nõus niisama alla andma.

Sweet Nurse

Tundub, et asjad on muutunud. Olen saanud ühe teadmise võrra targemaks. Vahepeal oli aga peaaegu suurepärane nädalavahetus. Reedel oli megaraske praktikapäev: esiteks kohutav palavus, vähemalt +50 kraadi ruumisisest päikesepaistelist palavust ning miljonsada inimest nii selle, selle, tolle kui ka viimase probleemiga. Päeva lõppedes tekkis juba tunne, et aju kärssab ning juhe oli ammu koos. Kui oli vaja inglise keelt rääkida, suutsin ainult vene keeles mõelda ning kui oli vaja eesti keeles midagi kellelegi soovitada, oleks äärepealt ingliskeelsed sõnad üle huulte hakanud tulema. Millegipärast suutsin ma juba hommikul sõbrantsi kõnet vastu võttes olla kindel, et õhtul tuleb välja minna, et grillida ja teadagi mida veel. Ja ma ei ennustanud mitte valesti.

Kui muidugi välja jätta imejad-sääsed siis oli üsna soe ning meeldiv õhtu. Kantsi jõudes, mängis just see lugu, mis pidigi mängima ning algul mulle tundus, et see mängis seepärast, et ma tulin, kuid nähes Dj-d tõdesin peagi, et ma ei ole ainus, kellele NIN meeldib:D. Püüdsime tüdrukutega vahepeal vene keelt purssida, kuid selgus, et peale roppuste ei tulnud sealt midagi. Põhitegevus oli seega traaahat:D, mis oli ka peaaegu ainus tegusõna, mida me korrektselt välja hääldada suutsime. Ühesõnaga, üle pika aja oli tore. Sweet Nurse on vähemalt minul siiamaani meeles(mis on siis nimelt üks lugu Katatonialt), loodan ka et kellelgil veel.

Avastasin juba ammu, et sellel suvel on Baltoscandal, mida tahaks kindlasti väisata. Loodan, et ma tööl ei pea olema sellel ajal. Muidugi veel on HRC laager, Rock Ramp, Viru folk, jne. Nende suhtes pole aga päris kindlalt otsustanud. Läheks muidugi igale poole kui oleks aega ja ressursse.

Üks hea asi on see, et homme peaks saama perearsti praks ka läbi. Märtsis tundus küll, et maikuu lõpp ei saabu mitte kunagi, kuid ometigi on see nüüd käes. Koolitundidega ongi seega peaaegu et vsjoo. Sügisel algab veel pikk praktika ning diplomitöö kirjutamine ning 2011 veebruaris peaksin kõrgharidusega õeks saama.

Viimasena lisasin ka ühe video, mis on selge märk uuest väga omapärasest kooslusest. Kuigi ma ise seda ei avastanud, olen õnnelik, et üks inimene selle olemasolu mulle avaldas. Ma juba kaotasin vahepeal lootuse ja kartsin, et NIN ongi pillid kotti pakkinud aga nii see pole. Loodan, et ka teised inimesed naudivad seda...

Samad

Asjad on ikka samad. Tundub, et ainus, mida praegu ootan on järgmisel nädalal toimuv Indigolaste kontsert, kuid millele minekus pole ma ka sada prossa kindel. Kuidagi harjumatu on mõni päev ennem palga päeva omada rahakotis ainult sularaha, sestap pangakaarti ei arvesta. Ma ei ole siiamaani olnud sellise olukorraga harjunud, kuid eks tulevase meedikuna tuleb sellega leppida. Kuigi ma tean, et see pole ainult tervishoiusüsteemis leiba teenivate inimeste probleem.

Öeldakse ju, et üheks põhiväärtuseks on tunded, kuid kui raha ei paneks rattaid käima ei märkaks ka inimesed teisi enda ümber.

Aga leidub ka inimesi, kes ei mõtle üldse rahast. Need on inimesed, kellele piisab vaid naeratusest ja heast sõnast. Siinpool ei pea ma silmas siis prostitutsioonitarbimisorje, vaid inimesi, kes on oma lihtsusest nii südamlikud, et nad ei pea paljuks ise natuke kulutada, et teised päevas päikest näeks. Ma loodan, et olen ise ka tulevikus heasüdamlik eakas, mitte misantrooplik vanamutt, kes on liialt väiklane, et kellestki üldse hoolida. Neid kohtan viimasel ajal tihti. Aga eks iga inimene teeb oma valikud ise, ning keegi ei olegi ju kunagi öelnud, et kõik peab õnnestuma.
Tore oleks, kui asjad muutuks ning ei püsiks enam samad.

Kas on parem elada unes?

Ma usun, et paljudele inimestele on mõnikord tundunud reaalsed sündmused arusaamatuna. Näiteks kui näed tänaval poriloiku ning lubad endale, et kõnnid sellest mööda, kuid mingi veidra ajendi mõjul läed sealt ikka plärtsti läbi. Nii juhtus ka minuga ühel hommikul kui ärkasin. Kõndisin köögi poole kui kuulsin suures toas mingit imelikku praksumishäält, nagu oleks klaas mõranenud. Avastanud suures toas katkise aroomilambi aluse, ehmatasin, sest teadsin kindlalt, et ma polnud küünalt seal põletanud vähemalt 2 ööpäeva. Aroomilamp seisis lihtsalt, õlise veega, mitu päeva kuni mõranes iga füüsika seaduse vastaselt; vähemalt minu jaoks. Kuigi no mida mina ka füüsikast tean või mäletan, tunnistusel oli küll neli, kuid eelkõige tänu otstarbekatele spikritele:D. Kuid ega tegelikult ju ei tea kunagi, kes varem sinu elupaigas võisid elada ja millised inimesed nad olid.

Täna aga nägin und, tõeliselt rahustavat ja hingelist. Nagu tuleks mingi inimene mu ellu tagasi, keda olen alati igatsenud ja oodanud. Sellise unenäo järel mõtled ikka küll, et miks ma pidin küll ärkama kui unes oli nii hea. Samas jälle koomas olemine poleks üldse kindel, sest peale seda ei mäleta mõni inimene mitu päeva üldse mitte midagi. Öeldakse aga ju, et kui sa tõeliselt midagi soovid siis võib see täide ka minna. Ehk siis on une nautimisega ja unistamisega ka nii.

Bitter apple, will you take a bite?

Millegipärast pole juba pea pool aastat leidnud aega kirjutamiseks. Nüüd siis lõpuks.
Kui hakata rääkima sellest kui palju on vahepeal juhtunud, muutunud siis vist ma kirjutaks ühte sissekannet veel mitu kuud. Elus muutub ju iga päev midagi. Kui neid muutusi ei märgata siis järelikult ei osata elada.
Millegipärast oleme kõik oma valikute orjad. Kes ei oska õigel ajal loobuda, peab hiljem leppima riski tagajärgedega ning need, kes üldse ei proovi, jäävad alatiseks uskuma, lootma. Ma usun, et igal juhul on esimene variant parem. Seega olen ise ka mõtlema hakanud, et mis oleks kui.....aga siukse elufilosoofiaga võibki heietama jääda. Lihtsalt, ühes olen veendunud, ei saa taga igatseda seda, mida pole kunagi olnudki. Kuigi ma seda paratamatult teen.
Kooliga on siis selleks aastaks vähemalt üle poole tehtud. Jäänud on üks pikk praktika ning peale seda tuleb loodetavasti suvi. Sellest talvest on juba iga auguni, sulaks lumi vaid kiiresti ära ning tuleks juba kevad.