Kas on parem elada unes?

Ma usun, et paljudele inimestele on mõnikord tundunud reaalsed sündmused arusaamatuna. Näiteks kui näed tänaval poriloiku ning lubad endale, et kõnnid sellest mööda, kuid mingi veidra ajendi mõjul läed sealt ikka plärtsti läbi. Nii juhtus ka minuga ühel hommikul kui ärkasin. Kõndisin köögi poole kui kuulsin suures toas mingit imelikku praksumishäält, nagu oleks klaas mõranenud. Avastanud suures toas katkise aroomilambi aluse, ehmatasin, sest teadsin kindlalt, et ma polnud küünalt seal põletanud vähemalt 2 ööpäeva. Aroomilamp seisis lihtsalt, õlise veega, mitu päeva kuni mõranes iga füüsika seaduse vastaselt; vähemalt minu jaoks. Kuigi no mida mina ka füüsikast tean või mäletan, tunnistusel oli küll neli, kuid eelkõige tänu otstarbekatele spikritele:D. Kuid ega tegelikult ju ei tea kunagi, kes varem sinu elupaigas võisid elada ja millised inimesed nad olid.

Täna aga nägin und, tõeliselt rahustavat ja hingelist. Nagu tuleks mingi inimene mu ellu tagasi, keda olen alati igatsenud ja oodanud. Sellise unenäo järel mõtled ikka küll, et miks ma pidin küll ärkama kui unes oli nii hea. Samas jälle koomas olemine poleks üldse kindel, sest peale seda ei mäleta mõni inimene mitu päeva üldse mitte midagi. Öeldakse aga ju, et kui sa tõeliselt midagi soovid siis võib see täide ka minna. Ehk siis on une nautimisega ja unistamisega ka nii.