Viimane hingetõmme

Taaskord on möödas mitu nädalat kui midagi kirjutan. Viimasel ajal on nii kiire olnud, et lihtsalt ei ole aega. Vähemalt täna sai üks koolitusprojekt selleks korraks jälle läbi. Peab tunnistama, et n.ö. lektori rollis olemine on minu jaoks üpriski ebakindel, kuigi võrreldes kevadega tundub mulle, et sain täna juba paremini hakkama. Eks esimene läheb ikka aia taha, nagu öeldakse.

Seekordne lugu, mille valisin räägib siis viimastest sõnadest, hingetõmbest. Minu meelest on üpriski ebaõiglane kui lausujaks on mõni noor inimene, kes pole jõudnud oma lapsigi veel üles kasvatada. Kuid vähk ei oota inimese vananemist, pigem võtab sealt, kust kõige vähem võtta annab. Minu pähe ei mahu see tõde vist kunagi. Paraku aga näen juba oma praeguses töös ikka ja jälle selliseid olukordi. Ikkagi, kui inimene valib oma elukutseks meditsiini siis ei tuleks mõttessegi, et seesama mitmetuhande karaadise kraadiga doktor võib sattuda ise sama täbarasse olukorda nagu tema viimased patsiendid. Kui olukord on möödapääsmatu siis on seda raskem seda tunnistada ja sellega leppida.

Seega ei tea ka mina kunagi millal miskit juhtuma hakkab. Ei aita siin ilmas ka regulaarne arstil käimine ega tervislik toitumine ega teab mis muu jama. See lugu aga rahustab kuidagi ja aitab leppida. Kuigi nooruse kaotusega leppimine on kõige raskem. Ma ei kujutaks ette kui näeksin mõnda oma lähedast sellises olukorras(nüüd sülitasin kolm korda üle vasaku õla).