To let myself go

Nüüd on vahepeal tõesti palju aega möödunud ning kogu aeg on kiire ja kiire.
Muutunud on ka see, et nüüd avastan Soome riigi meditsiini võimekust, sest tahtsin midagi uut proovida. Paljud asjad on siin riigis targemalt arendatumad, kuid tuleb tunnistada, et elu siin ei ole ega saa kunagi olema selline nagu seal.
Loodus on ilus, töö hõlbus, kuid inimesed on ju ikka mujal.  Ma usun, et ka siis kui oleksin kaugel ookeani taga palmi all apelsiniviiludega kaunistatud jääkuubikutest suussulav rummikoks käes, unistaksin mingi hetk ikka talvest, lumest ja suusatamisest. Aga nii see elus paraku on, et tahame ja unistame ikka sellest, mida meil pole.
Unistused aga libisevad ka teinekord käest. Alles hiljuti ütles üks töökaaslane, et iga päev tuleb elada nii nagu see oleks viimane. Ja siis rääkis ta loo ühest heast tuttavast, kes oli saanud infarkti, kuid paraku oli seal taga ka kõhunäärmevähk, nii et see üks hetk ühel päeval saigi saatuslikuks. Loodan siiski, et ennem seda saatuslikku kaduvikku suudab inimene nautida ja armastada elu.
Elada peab aga oskama. Teinekord tekib endalgi küsimus, et milles täpselt seisneb see oskus? Kas vabadus peaks tähendama iseseisvust või on kellegi jaoks vabadus ka vangistus? Sõltub vist siiski inimese oskusest mõista vabadust. Vabadus armastada ja armastada vabaduses. Mina vist valiks siiski vabaduse armastada. Elus võiks kogeda korragi armastust, olla koos vabalt valitud kaaslasega. Oleks ju ometigi täiuslik nautida elu koos armastatuga.
Elu ei koosne siiski ainult armastusest, tähtsal ja tänapäeval ehk liigagi tähtsal kohal on töö. Töö, mis on kasvanud kohustuseks ja on vangistanud inimese ei lase tal ka täisväärtuslikult armastada.
Tulin ju minagi siia, selleks, et pääseda oravrattas jooksmisest suurhaiglas, kuid kuna soov kodus käia vähemalt korra kuus on nii suur siis tihtipeale tunnen ikka veel, et olen töö vang. Ometigi küll sellise töö, mis ei ole nii kurnav kui kodumaal, kuid ega see ka mingi meelakkumine pole. Mõnikord tunnen ka paratamatut motivatsioonipuudust. Mingi osa minust teab mida peaks tegema ja kuidas seda teha, kuid samas ei näe selleks vajadust.

Nii nagu vahepeal tundus mulle ka, et vajadus kirjutada on kadunud, kuid see ei ole nii.