My Dying Bride - I Cannot Be Loved

Olen aru saanud, et aeg on tähtsusetu. Kellaseier on kõigest mutter elurattal. Mida rohkem aeg edasi läheb, seda vähem elu, tunded muutuvad. Ka 10 aasta pärast võiks kõik samamoodi olla kui ainult ei puruneks meie südamed. Tunded tunduvad olevat need, mida ei hinnata ning see teeb armastusest tühipalja vajaduse kellegi ihusoojuse järgi. Mõnikord tahaks niipalju öelda, kuid hirm seob sõnad sõlme. Neid lahti harutada on liiga raske, keeruline; saatuse poolt võimatu. Isegi siis kui on olemas hääl, puuduvad kõrvad, kes kuulaks. Üks sekund venib aastaks, mõtted kilomeetripikkuseks. Ei tohiks küll mõelda ette, kuid jooksen endiselt mööda tunnetemiile. Nii lihtne on loobuda, leppida. Kõik, millesse uskusin siiani, muutus õhuliseks tolmuks; kübemed lendlevad ikkagi kui vaid suudaksin olla südamest eraldi. Ma ei tahaks sind kaotada, kuid tunnen, et kaugened iga päevaga. Ja kui sind hetkeks näen, pole see muud kui illusioon minu närvipinge maandamiseks.

Eelnevates postitustes rääkisin, et maailm on ebaõiglane nii vanemate inimeste kui ka nooremate suhtes. Kuid vähemalt mõnikord halastatakse inimeste, kes enam ise ei saa ümbritsevast aru, peale. Tegu oli siis "ristiemaga". Ma usun, et nii on kergem. Kohtan küll igapäevaelus tööl olles selliseid situatsioone, kus inimesed ei anna endale aru, kus nad on ja kes nende ümber on, kuid kui see juhtub enda lähedastega siis ei oskagi nagu midagi peale hakata. Aga vähemalt lubati seekord heal võita. Muidu oleks asi võinud veel koledamaks minna. Jääb ainult loota, et ma ise kunagi mõistlik olen ja " kinnisuse raamidest" välja jõuan astuda õigel ajal.