Fine days are over! Pea püsti ja tukk viltu!!

Täna siis olen suutnud jälle hästi palju Grey Anatoomiat vaadata. Käisin muidugi linnas ka, ja jala, ikka trenni eesmärgil. Ega see jõulusöömine ju head pole teinud, nüüd vaja kuidagi rakendada seda toitu. Aga üsna libe oli...nagu liuväljal oleks uisutanud, ainult et meie tänavad Rakveres on üsna üles-alla suunaga.

Ja siis õhtul sai jälle elutarkused maha külvatud tänaseks päevaks. Oleks päriselt ka nii lihtne:)


Teele ütleb:
oled ise oma selle asjaga suhelnud kes seal liikus ringi
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
kle vaikselt jah
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
ta läeb aastavahetuseks soome:Dno krt
Teele ütleb:
aga saadab see suhtlemine nagu edu ka ve
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
ma ei tea. suht siuke....eks näis. võiks ju saata aga siiamaani ta ise nagu küll miskit tõsisemat juttu pole teinud
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
ma ei tea kaua me viitsime niiviisi kirjutada
Teele ütleb:
päh-päh
Teele ütleb:
ega see selline jauramine ja niisama asi ei meeldi mulle ka
türi need mehed on ikka elus m*nnid tglt
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
on küll
Teele ütleb:
tglt mingil hetkel muutuvad mehed imelikuks
Teele ütleb:
no naised on kogaueg imelikud'aga mingilt maalt lähevad mehed ka
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
ma ütlen rohkem come what may selle peale.sest tõelist armastust pole nagunii olemas
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
jap
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
kui just mehed pole algusest peale imelikud
Teele ütleb:
haha jah aga tglt ikkagi see on hea et kõik mehed petavad
Teele ütleb:
nad panevad nii või teisiti kõrvalt
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
jap
Teele ütleb:
mina olen nagu selles veendunud 100%
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
ütleme nii et väga raske oleks uskuda vastupidist
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
ja siuke vaba suhe ei läe praegu arvesse
Teele ütleb:
jah...nigunii kui tulevikus kellegiga kokku saad siis see petmise mõru maitse tuntakse nii või teisiti ära hahaa
Teele ütleb:
kurb aga see on reaalsus
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
jap.tegelt see ei ole pessimism mis praegu kõlab..see on elu ja no lihtsam on seda ette teada
Teele ütleb:
me ei rutta suhtesse, me ikka kaalume ja puurime kõik läbi
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
jap.
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
kusjuures ma olen ikka mõelnud, et kunagi võiks ikka ju mingi suhe olla..aga seda nagunii ei juhtu..sest ma näen ennem kõik ohud ja vead ära


Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
einosõbrad...seks on ka omamoodi sõprus mõndade jaoks mõnikord
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
aga no käest kinnisee on juba sootuks teine teema
Teele ütleb:
haha jah..ei tore kui hästi läheb mõnel
Teele ütleb:
egas see peabki tulema kogemata.. pushides ei saa sittagi
Kas peaks rühmama andele või anduma rühmale? ütleb:
just.ega lootmine ja uskumine ka aita
Teele ütleb:
ma loobusin lootmisest ja uskumisest
minus on usk kadunud

Kas peaks elama reeglite järgi või tegema neid ise?

Milleks elavad inimesed päevast päeva ühte ja sama elu mängides marionette, kelle nööre tõmbab keegi teine. Kui seda päevast päeva pealt näha, kas siis õigem oleks lõigata need nöörid katki või tuua uus köis ja muretseda uusi valgeid linasid?

Üks osa minust usub, et tuleb kohaneda olukorraga ja leppida sellega, sest no mina ei saa muuta inimesi kui nad ei taha muutuda, kuid teine, see elukutsevalikuga seotud külg minus ütleb, et ma peaksin proovima ja jooksma kas või peaga vastu seina, nii kaua kuni see katki läheb.

Usun ju ikka paremasse tulevikku ja et ma ise ei tee neid vigu, mida teevad minu eelkäijad, kuid olgem ausad, lõpuks olen ikka samas ringis. Seega tahakski seda ringi juba praegu murda, aga kuidas?
Arvan siiski, et võtan pigem vastutuse enda kanda ja püüan ise sellest ringist välja murda kui on õige aeg. Teisi ma ju muuta ei saa, kuid enda mõtlemist saan ikka ohjeldada.

Viimasel ajal olen jälle hästi palju NIN-i kuulama hakanud. Lihtsalt, kuidas saab üks mees nii õigeid sõnu ja lauseid muusikasse põimida. Usun, et Trent on mu hingesugulane. NIN-i kuulates tekib siuke täiuslikkuse tunne ja et minu maailm läheb paremini.
Love is not enough
the more that we take the paler we get
i can't remember what it is we try to forget
the towel on the floor so cold it could sting
in your eyes is a place worth remember
for you to go and take this and smash it apart
I've gone all this fucking way to wind up back at -- back at the start
hey the closer we think we are
well it only got us so far
now 've you anything left to show?no... no.. i didn't think so
hey the sooner we realise we cover ourselves with lies
but underneath we're not so tough and love is not enough
well it hides in the dark like the withering vein
we didn't give it a mouth so it could not complain
you never really had a chance we'll never really make it through
an everything i believe i believed i could get better with you

Täna rääkisime ka Teelega pikalt ja laialt eelpool kõneldud teemast. Et tegelikult on üsna keeruline elada õnnelikult. Pidevalt on mingid probleemid ja värgid, egas see teismemaailmavalu pole meist veel lahkunud aga vahe on ainult selles, et nüüd näeme probleeme endi sees ja ümber. Enam ei kujuta me seda ette, vaid need on muutunud reaalseks, sest me tajume, et elame.
Imestama paneb ka, kuidas mõned superinimesed jõuavad kõike ja löövad ikka elus läbi, aga no mina arvan, et nemad ei ela päriselt, nad on pealiskaudsed ja ei ole siirad. Ehk olekski võltsi elu elades kergem, ma ei tea, kuid mina eelistan siiski uskuda, loota ja armastada.

Haaa...ja mis veel...Tegin täna, taastamaks endist, uue vallaliste kommuuni. Kõik vanad näod said kutsutud, kuid selgus ka, et paar neist on saanud staatuse hõivatud, nii et eks siis näis, kas neid liikmeid üldse tekib.

Taaskord on siis jõulud või midagi sellist. On kahte liiki inimesi, neid kes on korraga nii head ja hoolivad ja viisakad ning püüavad võltsilt osta armastust paariks päevaks, et mitte tunda üksildust. Kuid siis on need teised, kes teevad jõule maha ja kõike seda jõuluvana-healapsejama. Ma arvan, et olen kolmas, see, kes ei usu, kuid ma ka ei tee otseselt maha.
Minu meelest peaksid inimesed käituma õigesti kogu aeg, mitte ainult korra aastas analüüsima oma tegemisi ja ütlemisi. Kui siukest armastuseharrastamist analüüsimiseks võib nimetada. Kuigi no jõulukingid ma ostsin ja tundus, et inimestel oli neist rõõmu ka.
Üldiselt on tänane päev üsna tühja läinud ja taaskord hakkab tekkima tunne, et ei viitsigi midagi teha. Kuid sellesse ülesöömise küüsi pole ma siiamaani veel langenud, õnneks.
Vaatasin just üht filmi...ja no raske arvata, et armastusest. Peategelane jõudis taaskord tõdemuseni, et elus hakkaks näilises täiuslikkuses igav, ning vaja on enda kõrvale just inimest, kellega tülitseda, keda näha naeratamas, kedagi, kelle vigu õpiks armastama. Tihti tekib ka endal tunne, et milleks inimesed teevad üldse vigu, milleks nad kahtlevad ja süüdistavad. Vist ikka selleks, et hiljem aru saada, kuidas asjad peavad olema ja mis neid tegelikult õnnelikuks teeb. Õnneks peategelasel oli võimalus oma vead heastada ja seeläbi usk armastusse säilis. Kuivõrd see aga päriselus nii alati on, see on kaheldav.
Aga igal juhul hea film oli, "Les Poupes Russes". Kuigi no seda olen juba ammu arvanud, et õnnelik saab olla vaid ebatäiusliku inimese kõrval, kellegi sellise, keda ehk armastaski juba nende vigade, olgu nad siis suured või väikesed, pärast.
Seda, mida aastavahetusel teha, seda ma veel ei tea. Tasub mitte planeerida, siis on ehk huvitav:).

Keegi ei saa minna starti ja alustada uuesti, meie võimuses on vaid mängida paremini1

Varsti hakkab aasta läbi saama ja avastasin, et olen ikka kole vähe bloginud. Millegipärast pole kunagi aega, sest mõtted kipuvad kaduma. Tihti tahaks öelda rohkem kui suudad, sest siis kui arvad, et tundeid pole hakkavad nad sind kummitama. Need kõige pisemad asjad ja hetked ajavad hulluks süübides mällu. Kas või see tühipaljas ninaga silitamine, käest kinnihoidmine, suudluse ootamine, tahtmine - kõike sellesse armutakse ja hakatakse armastama.
Armastus sünnibki puhtusest ja siirusest, teinekord ka pimedusest. Ometigi tahavad kõik olla õnnelikud ja et oleks keda armastada. Mõni inimene kohe jääb igaveseks meelde ja ajab ka 5 aasta pärast meeled segi. See on õnnetu saatus, kui asjad ei läinud nii nagu taheti. Tahaks mõnikordki osata võita, nii et 1 asemel kaks sellest kasu saaks, sest elus ei ole lõpmatu hulk häid võimalusi.
Sellised tunded elavad siis praegu minu sees. Tahaks neist kuidagi üle olla, kuid tean, et ei ole. Lihtsalt tuleb oodata ja vaadata, kuigi see pole just minu tugevaim külg. Alguses ei saa vedama, hiljem ei saa pidama. Just nii ma tunnen end. Tahaks lihtsalt asju osata teha veel õigemini ja nii, et igatsus ei lämmataks. Igatsev ootamine võib viia kujuteldavasse reaalsusesse. Ma loodan küll, kuid ei usu.