To let myself go

Nüüd on vahepeal tõesti palju aega möödunud ning kogu aeg on kiire ja kiire.
Muutunud on ka see, et nüüd avastan Soome riigi meditsiini võimekust, sest tahtsin midagi uut proovida. Paljud asjad on siin riigis targemalt arendatumad, kuid tuleb tunnistada, et elu siin ei ole ega saa kunagi olema selline nagu seal.
Loodus on ilus, töö hõlbus, kuid inimesed on ju ikka mujal.  Ma usun, et ka siis kui oleksin kaugel ookeani taga palmi all apelsiniviiludega kaunistatud jääkuubikutest suussulav rummikoks käes, unistaksin mingi hetk ikka talvest, lumest ja suusatamisest. Aga nii see elus paraku on, et tahame ja unistame ikka sellest, mida meil pole.
Unistused aga libisevad ka teinekord käest. Alles hiljuti ütles üks töökaaslane, et iga päev tuleb elada nii nagu see oleks viimane. Ja siis rääkis ta loo ühest heast tuttavast, kes oli saanud infarkti, kuid paraku oli seal taga ka kõhunäärmevähk, nii et see üks hetk ühel päeval saigi saatuslikuks. Loodan siiski, et ennem seda saatuslikku kaduvikku suudab inimene nautida ja armastada elu.
Elada peab aga oskama. Teinekord tekib endalgi küsimus, et milles täpselt seisneb see oskus? Kas vabadus peaks tähendama iseseisvust või on kellegi jaoks vabadus ka vangistus? Sõltub vist siiski inimese oskusest mõista vabadust. Vabadus armastada ja armastada vabaduses. Mina vist valiks siiski vabaduse armastada. Elus võiks kogeda korragi armastust, olla koos vabalt valitud kaaslasega. Oleks ju ometigi täiuslik nautida elu koos armastatuga.
Elu ei koosne siiski ainult armastusest, tähtsal ja tänapäeval ehk liigagi tähtsal kohal on töö. Töö, mis on kasvanud kohustuseks ja on vangistanud inimese ei lase tal ka täisväärtuslikult armastada.
Tulin ju minagi siia, selleks, et pääseda oravrattas jooksmisest suurhaiglas, kuid kuna soov kodus käia vähemalt korra kuus on nii suur siis tihtipeale tunnen ikka veel, et olen töö vang. Ometigi küll sellise töö, mis ei ole nii kurnav kui kodumaal, kuid ega see ka mingi meelakkumine pole. Mõnikord tunnen ka paratamatut motivatsioonipuudust. Mingi osa minust teab mida peaks tegema ja kuidas seda teha, kuid samas ei näe selleks vajadust.

Nii nagu vahepeal tundus mulle ka, et vajadus kirjutada on kadunud, kuid see ei ole nii.

Viimane hingetõmme

Taaskord on möödas mitu nädalat kui midagi kirjutan. Viimasel ajal on nii kiire olnud, et lihtsalt ei ole aega. Vähemalt täna sai üks koolitusprojekt selleks korraks jälle läbi. Peab tunnistama, et n.ö. lektori rollis olemine on minu jaoks üpriski ebakindel, kuigi võrreldes kevadega tundub mulle, et sain täna juba paremini hakkama. Eks esimene läheb ikka aia taha, nagu öeldakse.

Seekordne lugu, mille valisin räägib siis viimastest sõnadest, hingetõmbest. Minu meelest on üpriski ebaõiglane kui lausujaks on mõni noor inimene, kes pole jõudnud oma lapsigi veel üles kasvatada. Kuid vähk ei oota inimese vananemist, pigem võtab sealt, kust kõige vähem võtta annab. Minu pähe ei mahu see tõde vist kunagi. Paraku aga näen juba oma praeguses töös ikka ja jälle selliseid olukordi. Ikkagi, kui inimene valib oma elukutseks meditsiini siis ei tuleks mõttessegi, et seesama mitmetuhande karaadise kraadiga doktor võib sattuda ise sama täbarasse olukorda nagu tema viimased patsiendid. Kui olukord on möödapääsmatu siis on seda raskem seda tunnistada ja sellega leppida.

Seega ei tea ka mina kunagi millal miskit juhtuma hakkab. Ei aita siin ilmas ka regulaarne arstil käimine ega tervislik toitumine ega teab mis muu jama. See lugu aga rahustab kuidagi ja aitab leppida. Kuigi nooruse kaotusega leppimine on kõige raskem. Ma ei kujutaks ette kui näeksin mõnda oma lähedast sellises olukorras(nüüd sülitasin kolm korda üle vasaku õla).

Frustrating

Ma ei oleks kunagi arvanud, et üks tööpäev võib nii väsitav olla:D. 12 tundi tundus nagu 24 tundi. Asi oli siis selles, et kuna olin täna uue töötajaga tööl, kes oli esimest päeva üldse selles ametis siis oli minu jaoks harjumatu olla "teadja" rollis. Tegelikult olen ju ise veel üliõpilane aga pidin kõike seletama, näitama, rääkima, nii vene kui eesti keeles. See oli naljakas ja väsitav lõppkokkuvõttes. Tean küll ütlust, et küsija suu peale ei lööda, kuid täna oleksin võinud peksta. Mitte konkreetset isikut aga küsimusi ja ülerääkimist kui sellist. Samas oli inimene väga tore ja võttis kiiresti vedu, kuid kuna ta käis proovipäeval mingi 1 tund siis ei olnud ta üldse osakonna tööga kursis. Ma usun aga et tulime ilusti toime(kuigi minu närvid on läbi):D.
Homme seisab ees kursaõega trenni minek. Revalsportis on avatud uste nädal ja me plaanime sinna sisse sadada. Kuigi ühes trennis, üleeile, oli elavjärjekord elupikaks veninud loodame me homme võimsalt ette trügida ja sõitma pääseda. Meil tõenäoliselt veab ka seetõttu, et trenn on homme hommikul, mitte õhtul.
Niipalju tarka juttu mul oligi siis täna rääkida.:) Ja mingit muusikat täna ei tule, sest pole lihtsalt mahti olnud midagi otsida.

Gothic

Täna lendas siis üks hea sõbrants Taanimaale, ülikooli õppima(vähemasti 3ks aastaks). Ta tahtis juba pikka aega sinna minna, kuid nüüd siis lõpuks sai. Mul on alati olnud hea meel, kui inimesed suudavad end ületada ja teha kõik selleks, et olla õnnelikud. Ma loodan, et tal läheb seal hästi:). Mõtlesin juba eelmisel aastal, et oleksin ka ise võinud olla veidikene aktiivsem sellel ajal kui meil koolis veel tunnid olid. Oleks ka ennast kuskile välismaale praktikale sebinud mõne progre kaudu. Kuigi Eestis on liiga mõnus elada, et siit pikaks ajaks ära minna. Oleneb muidugi riigist ka. Aga no, oleks, oleks, oleks.....Igivana igavene müsteerium.

Tegelikult oli õhtul plaan välja minna, kuid kuna mitme erineva asjaolu kokkulangevus osutus ebasoodsaks, jäi see minek ära. Ma polegi juba liiga pikka aega Tallinnas väljas käinud, ehk õnnestub septembrikuusees seda parandada. Muidugi kodulinnas on see iganädalavahetusene ettevõtmine, kuid siin on pidevalt kas endal töö või on kõik teised tööl. Tahaks, tahaks, tahaks, juba samahea kui teeks:D...

Kuna kontserdile minek nurjus, otsustasin hoopis kodustes tingimustes kontserdil käia. Küll sootuks teiste (praegustes oludes Eesti mõistes ebareaalsete) bändide arvelt. Oleks mul eralennuk siis võiksin vabalt lennata Katatonia konsale, kuid jah, Type O Negative´i ei õnnestu enam kunagi näha sellisena nagu ta oli. Siiamaani ei suuda uskuda, et üks seksikamaid metalbändide meeslauljaid(R.I.P Peter Steele) on meie seast lahkunud. Seega lõpetaksin tänase õhtu mõeldes temale, kuid mitte päris tema lauluga, kuid sisu on siiski ilus:P.

My Dying Bride - I Cannot Be Loved

Olen aru saanud, et aeg on tähtsusetu. Kellaseier on kõigest mutter elurattal. Mida rohkem aeg edasi läheb, seda vähem elu, tunded muutuvad. Ka 10 aasta pärast võiks kõik samamoodi olla kui ainult ei puruneks meie südamed. Tunded tunduvad olevat need, mida ei hinnata ning see teeb armastusest tühipalja vajaduse kellegi ihusoojuse järgi. Mõnikord tahaks niipalju öelda, kuid hirm seob sõnad sõlme. Neid lahti harutada on liiga raske, keeruline; saatuse poolt võimatu. Isegi siis kui on olemas hääl, puuduvad kõrvad, kes kuulaks. Üks sekund venib aastaks, mõtted kilomeetripikkuseks. Ei tohiks küll mõelda ette, kuid jooksen endiselt mööda tunnetemiile. Nii lihtne on loobuda, leppida. Kõik, millesse uskusin siiani, muutus õhuliseks tolmuks; kübemed lendlevad ikkagi kui vaid suudaksin olla südamest eraldi. Ma ei tahaks sind kaotada, kuid tunnen, et kaugened iga päevaga. Ja kui sind hetkeks näen, pole see muud kui illusioon minu närvipinge maandamiseks.

Eelnevates postitustes rääkisin, et maailm on ebaõiglane nii vanemate inimeste kui ka nooremate suhtes. Kuid vähemalt mõnikord halastatakse inimeste, kes enam ise ei saa ümbritsevast aru, peale. Tegu oli siis "ristiemaga". Ma usun, et nii on kergem. Kohtan küll igapäevaelus tööl olles selliseid situatsioone, kus inimesed ei anna endale aru, kus nad on ja kes nende ümber on, kuid kui see juhtub enda lähedastega siis ei oskagi nagu midagi peale hakata. Aga vähemalt lubati seekord heal võita. Muidu oleks asi võinud veel koledamaks minna. Jääb ainult loota, et ma ise kunagi mõistlik olen ja " kinnisuse raamidest" välja jõuan astuda õigel ajal.

Serenity

Ma arvan, et seda lugu kuulates polegi nagu sõnu vaja....See on läbi aegade üks maailma parimaid lugusid...Kui ma täna millestki kirjutaksin siis need laulusõnad oleksid just need, mida ma öelda tahaks.

Sajandi Torm

Seekordne blogi on siis puhtpaljalt tormist. Olen küll kirjutamisega paar päeva hiljaks jäänud, sest aset leidis see ju pühapäeval, kuid eks on saanud siin-seal käia ja tõdeda kahjustuste ulatust. Kõigepealt olevat see alguse saanud lõuna-Eestist ning siia, Rakverre, jõudis vist mõni minut enne 8 õhtul. Nüüd jääb vaid rõõmu tunda selle üle, et algne plaan minna Väike-Maarjast edasi n.ö. kala püüdma ei saanud teoks tol õhtul, sest muidu oleks ehk isegi puuga pihta saanud. Kõige hullem ongi/oligi vist olukord Väike-Maarjas ning ka Eismal. Viimases on lihtsalt konkreetne lageraie toimunud.



Aga see milline jõud pidi olema, et kiriku kellatorn minema kiskuda ning suuri, turskeid puid juurtega maa seest välja kiskuda, ma loodan siiralt, et seda ei pea enam, vähemalt selles elus, ette kujutama.






Väike-Maarja surnuaed oli samamoodi, tõeline "surnute aed". Terve surnuaia peale oli ehk mõni puu veel järgi elavate nimistus.

Väike-Maarja n.ö. keskväljakul laiusid ka ennem ilusad, kõrged puud, kuid nüüd on neid märksa vähem.

Üle ega ümber ei saa aga Eismal-Vainupeal, üleüldse rannakandis toimunust. Mets on tee äärest lihtsalt konkreetselt maha võetud. Mõni üksik puu on lagendiku keskel. Kujutada võib ainult ette, et need puud olid ennem tee peal, kuid tänaseks on juba jõutud need tee äärde vähemalt tõsta. Tegelikult pole ju puud milleski süüdi, nad lihtsalt kasvavad, kuni inimesed või loodus otsustavad lõpu peale teha. Päris nõme, kuid nii ta on.








Lõpetuseks ka mõni stiilinäide siis Porkunist, kuidas maja jäi plekita ja puujuured ilma mullast.


Äikest paraku lindile ei õnnestunud võtta, kuid kirjeldada võib seda vaid sõnaga - USKUMATU. Sellist äikest pole ammu siinkandis olnud. Kestis see vähemalt 5 tundi(seda aega hindan nii lühikeseks, sest lõpuks jäin lihtsalt magama) ning selle aja vältel oli mürin haruharv nähe ning taevas oli vähemalt iga 10 seku
ndi tagant hele(kas siis elektriliste joontega või lõi pildi selgeks kuskil pilve taga tugevalt helendava sähvatusena). Vihma küll tuli, kuid vähe. Ehk saan hiljem ka ühe video üles laadida. :)