Inimene on ainult siis õnnelik kui ta ei võitle iseendaga. Kui me suudaks alati talitada mõistuse, mitte südame järgi, võiksid paljud probleemid tühised olla. Hetkeemotsioonid on kui südametuksed, mis löövad välja ainult siis kui inimene mõtleb sellele, mida ta ihkab, mitte ei hinda seda, mis ta ümber on. Hetkes elamine ja tuleviku pärast mittemuretsemine on muidugi tervislik, kuid kui ühes hetkes elada ka kõik oma tulevikuemotsioonid välja siis tekib väsimus ja pimedus. Õnn aga ei ole üürike, õnn peaks kestma ja pidevalt kiirgama pehmet valgust. Õnnelik inimene hindab elu ja näeb igas uues olukorras justkui võimalust säilitada oma rahulolu ning seeläbi ka heaolu.
Saatus ei takista õnne kui just ise ei astuta vajalike samme selle vangishoidmiseks. Inimene naudib elu ainult siis kui ta tunneb, et elab iseseisvalt, mitte ei sõltu kellegi või millegi võimust. Võim kestab senikaua, kuni leidub keegi, kes kardab ja allub. Kui aga inimene otsustab ise oma elu üle ning ei upu raamidesse siis säilib väärtus.
Igale uppujale peaks vähemalt ühe päästerõnga viskama, sest kes tahab pääseda, laseb end säästa ookeanisügavikust, kus põhja pole näha. Tähtis on teada, et külmas vees ei säili keegi kaua, vaja on armastust ja soojust enda ümber, tõelist sõprust, mis ei mõrane ka jäärahe all.
Inimene tunneb end elus olevat ainult tuliste sõnade ja heatahtlike naeratuste keskel, sest üksik õnn hääbub peagi.
Kõige rohkem ei salli ma silmakirjalikke naeratusi ja küsimusi „Kuidas läheb?”, kui tegelikult tahetakse olla viisakas ja võimalikult sõbralik, kuid tegelikult ei mõisteta sellise käitumise pealiskaudsust. Selline käitumine toodab ainult biolagunematuid jäätmeid, mis isegi sajandite vältel ei kao. Pealiskaudne elamine on kui südame seisma jäämine. Võimalik, et mu maailmavaade on liiga egoistlik, sest ma väärtustan enda tundeid, ning arvan, et inimene, kes elab soojuses, mis talle kasu toob, on õnnelik.

Mingi osa inimestest ei saa ise kindlasti arugi, kui õnnetud nad on ning arvavad, et jõudes kõigiga suhelda, on nad mingitpidi tugevamad ja naudivad elu rohkem kui teised. Tegelikult aga põlevad nad ühel hetkel läbi ning kaotavad enda jaoks maailmast lõplikult kõik seniolematud väärtused. Siis jääb ainult küsida et kas „ Hästi ja sinul?” oli seda kõike väärt.

Ma ei tea enam kas usaldus on midagi väärt või mitte. Ei saa ju olla lõputu egoist ning arvata, et saad elus üksi hakkama. Tegelikult ei saa. Paratamatult on vaja inimesi enda ümber, kelle peale saad loota. Kuid kui nende jutus juba kahtlema hakkad siis hakkab asi hapuks minema. Kõige rohkem ajab mind närvi see, et ega keegi ju ei garanteerigi mitte midagi, sest kui sa ise järgi ei proovi ei saa kunagi teada. Allaandmist saab aga väga lihtsalt arguseks nimetada, ning kes siis tahaks ebaküps ja saamatu olla. Kes siis aga ütleks täpselt, kes räägib tõtt ja kes valetab. Ei tahaks ju elada ka pool elu suures usus ja heas lootuses, et kõik on korras ning et teatud juhused on tühipaljad kokkusattumused. Isegi rääkimata jätmist võib võrduma panna valega. Ja see teebki kõige rohkem haiget, sest siis tekib tunne nagu inimene varjab ja salatseb ning ei taha oma probleeme jagada. Siinkohal ütlen, et kui ma vaid oleks tundetu, ükskõikne, materialist, siis ehk ma suudaks nii elada, kuid ma hoolin, tunnen ja vajan samasugust ausust enda ümber.
Ma tean, et alati ei saa oma emotsioone talitseda ja suud lahti teha siis kui vaja, kuid vaikuses elamine on ka ahistav. Sest eile ma tahtsin nautida õhtut ja lihtsalt puhata, kuid üks tühipaljas sõnum tekitas kõik need mõtted ja tunded, millest äsja rääkisin. Kahtlustega on väga raske puhata. Okei, kui ma praegu neid tundeid tunnen aga mis siis saaks kui mul oleks laps, sõrmus sõrmes ja minna poleks kuhugi. Sellist tulevikku ei sooviks ma kellelegi. Kui aga need kahtlused püsivad siis ma ei usu eriti, et sellist aega üldse tuleb.

Aga reede oli lahe. Käisime üle hulga aja rokkkonsal...ja olgugi et ma olin tööpäevast ja sellele eelnenud hakkimis-kokkamislaadapäevast surmani väsinud oli siis äge. Ja siider hakkas ka liiga kergelt pähe.
Kuid siis laup sain teada, et üks noor inimene ei saa jälle mitte kunagi vanaks. Vist purjuspäi kihutamine viis selleni. Igal juhul on kahju. Mis siis, et ma teda ei tundnud, vaid ainult teadsin. Ju siis pidi nii juhtuma, sest mingil hetkel teeb elu oma korrektuure ja peale nendega leppimise ei jää tavaliset muud miskit üle.

The line begins to blur

Ma võin ausalt tunnistada, et olen väsinud muretsemast ja ootamast, lootusest parem ei räägi, sest lõpuks lähevad asjad nagunii nii nagu ma ei oodanud. Siin siis tekibki vastuolu, et ma ootan pidevalt ootamatut. Tavaliselt on takistuseks keskkonnategurid, kuid mõnikord ka inimeste endi lubadused ja sõnad, mida saab väga ilusti teistpidi pöörata. Kas selline valetamine ilus on, seda ei saa paraku mina öelda.
Sellistel puhkudel on kõige parem käia linnapeal ja lihtsalt vaadata erinevaid inimesi, jälgida nende näoilmeid, käitumisviise. Nad on küll võõrad, kuid meenutavad sulle siiski oma tuttavaid ja sõpru, keda sa küll parajasti näha ei taha. Mingis mõttes aga see rahustab ja paneb sind igatsema, ning siis taaskord unustad need väiksed vead selleks korraks.
Ma ei taha mitte oma maailmavalu siin välja elada, kuid lihtsalt pole oma tundeid kirjalikult analüüsinud juba mitu kuud ning kuidagi peab ju jutulõnga lahti tegema.
Raske on üle oma võimete käivaid tundeid ohjeldada. Nendest rääkimine annab siiski jõudu ja lootust, et pisiasjad enam sees ei näri. Ma arvan, et olen liiga noor või liiga südamlik inimene, sest ootan inimestest üht, kuid välja kukub hoopis teine ja siis ei saa ma sellest üle. Ma ei usu, et mu mõttemaailm nii alaarenenud on, kuid lihtsalt ma pole vist piisavalt maailmanaba enda arvates, sest ootan endiselt teistelt inimestelt seda, mida nad lubanud on. Mitte küll sinisilmselt oma koolutatud vasikaripsmeid ripsutades, vaid ilma ripsmetuši kasutamata, kuid tohutult suure meigikotiga.
Nüüd saan ma jälle kasutada sõnu ma loodan, et suudan üle olla omaenda vaimuviljadest, mille all mõtlen siis pettumust. Kes siis ei tahaks olla õnnelik ja naeratada ka vihmase ilmaga?