Mis on kõige tähtsam?

See küsimus on mind pidevalt kummitanud, kuid täna nägin võimalikke lahendusviise oma silmaga. Ja tõesti, lavakunstikoolis õpib ikka andekaid inimesi. See arvamus, et seal toimib konveiersüsteem, selle võib kummutada täiesti...Vatti saavad ehk küll kõik ühtemoodi, kuid igal üliõpilasel on ikka see miski, mis muudab lõpptulemuse erinevalt eriliseks.

On inimesi, kes väärtustavad õigeid asju õigel ajal ja on neid, kes taipavad elu keerdkäike alles hiljem. Miks aga ühed on õnnelikud ja teised pole?

Teatrietenduse elu tundub üsna lihtne, sest seal on kerge mängida seda, kes sa pole ja luua illusioone, moonutades tõde äärmusteni. Reaalelus võiks ju ka nii olla, et meil oleks võimalus analüüsida ja korrata samu situatsioone ilma pöördumatute lahendusteta. Millegipärast tuleb aga elus teha määravaid otsuseid vähemalt kolm korda kiiremini kui tahaks.

Teatrietenduse teine pluss on see, et näitlejad on vabad - kompleksidest, tunnetest. Sündmused, mida seal kujutatakse on kellegi teise südamest, mitte nende endi kannatustest. Näitlejatel on võimalus ja ka kohustus elada ilma haiget saamata, tunda ilma tõelise siseheitluseta. Nad peavad suutma näidelda vabalt, ilma et nad ise seesmiselt "ära põleks".

Eks päriselu on ka teater omaette. Ja niivõttes oleme me kõik näitlejad. Üks kursavend ütles meie elukutse kohta hästi, et meditsiin on ka kui teater, ning seega õppides õdedeks, saame mõne aasta pärast "varjatud" näitleja diplomid.

Mina leian, et kõige tähtsam siin elus on siiski elada tunnetega. Ehk sellepärast ei suuda kõik inimesed ka teatrit teha, sest kompleksilossidest allatulekuks pole igal ühel pikka Rapuntseli patsi. Elus on tähtis ise elada ja käia nautimas võimalikke mõtlemapanevaid kompositsioone.

Mida rohkem inimene mõtleb ja otsib, seda suurem on ka võimalus jõuda õnneni.

Mina tunnetan õnne pidevalt, kuid lõplikult ei ole suutnud seda veel endas talletada.

Kõige tähtsam on tunda, öelda, teha, mõelda, armastada siin ja praegu, sest teater küll ei kao kusagile, kuid inimesed ei jää igavesti.

Kuidas ma peaksin jätma õnneliku ja rahuliku näoga hüvasti kui tean, et see on viimane kord. Võimatu on leppida asjadega ja öelda lahti mälestustest, mis jäävad igaveseks hinge.
Kuidas leppida olukorraga ja suruda maha tunded kui sa tead, et see, mis juhtub homme on paratamatus. Miks ei saaks keerata aega tagasi ja nautida neid tundeid ja hetki, mil olime koos õnnelikud ja surmavarju hõngugi ei heljunud üle meie peade. Ma võin öelda, ausalt, et siis ma olin tõesti õnnelik, sest ma ei teadnud, et see lõpp on nii jube. Ma uskusin alati, et sa oled igavene ja ei kao kunagi. Ma tahaksin sulle lihtsalt öelda, et oled kõige kallim ja et ma ei unusta sind kunagi. Isegi kui mul on raske, tean, et sul on parem seal teisel pool.
Ma soovin lihtsalt, et mu kõrval oleks keegi, kes teab kindlalt, et see valu on mööduv ja varsti hakkab parem. Ta võiks lihtsalt öelda: „ Ära muretse, küll päike kõrvetab need pisarad.” Siis ma võiks rahulikult minna lasta ja nautida õnnelikuna veel neid viimaseid hetki ennem hetke, kui veri hüübib lõplikult.
Ma tean, et sul on aeg minna, kuid ma ei suuda sellega leppida. Ma ei suuda olla ilma sinuta ja mõelda, et ma ei kuule enam iial su nurrumist ega häält. Ometigi ma teadsin, et see juhtub varem või hiljem aga sellega on siiki kuradima raske leppida.
Ma olen tihti mõelnud, et mida küll sina võid tunda kõige selle valu keskel. Sa ei saa ju end aidata, sa pead lihtsalt ootama ja piinlema niikaua kuni õige hetk on käes ja küünlaleek kustub.
On niipalju asju, mida tahaksin sulle öelda, kuid tean, et selleks on liiga hilja. Ma ei tohi loota, et sa oled endine, sest siis peaksin taaskord pettuma. Ma näen, et sul on valus ning seega olen valmis leppima eluga jäädes sind alati taga igatsema.Ma tunnen ja hoian sind süles, isegi siis kui sa juba läinud oled.
Kuid ma lasen Sul minna, sest tean, minu südamesse jääd sa igaveseks. Siis kui tulevik kaob käest, hakkavad mälestused ja tunded üha rohkem lugema. Tunded omandavad mingi erilise väärtuse, mälestused hakkavad sätendama, kuid ei sütti, vaid kestavad.