Mida kiiremini rääkida ja mõelda, seda vähem on tekst aru saada... See on meie praeguse tunni juhtmõte.


Elu on vahel veider. Just siis kui arvad, et kõik on hästi ja korras, juhtub ikka midagi, mida sina ei saa muuta, kuid mis muudab asju. See on vältimatu, sest saatust me paraku juhtida ei saa, kuid sellistest olukordadest võib õppida vaid üht- mida kindlamad me elus oleme, seda kergemini ta käest libiseb. Seega, tean, et ma ei tea tegelikult kunagi, kas järgmisel päeval on kõik samamoodi. Ma usun, et nii ongi parem. Ma ei tahakski teada.

Peale tänast kontserdi tunnen end kuidagi nii rikkana, mitte sellepärast, et kaotasin rahakotist mõned kümned kroonid, vaid et see õhtu oli kuidagi parem kui eelmised. Ilusam kui ükski teine, sest seda täitis elav muusika ja luuletused. Kuigi peale tänast õhtut peaksin just väärtustama seesmist õõnsust, et olla valmis kuulma, kuid kui hing on täidetud siis väikese tühimiku leian ju ikka, mida hiljem täita. Tähtis on areneda ja kasvada....Ja teha seda, mis ette nähtud. Mõtlen küll vahel, et tahaks ehk ka olla see ja see, kuid nagunii igatseb hing alati midagi, mida ei saa kunagi. Mida kiiremini loobud täitumatutest soovidest ja elad sellele, mis sul on, seda õnnelikum oled. Vähemasti mina püüan seda uskuda. Muidugi tahaks alati, et asjad oleksid paremad ja inimesed teised, kuid kui ka see täiuslikkus oleks reaalne, kui õnnelik ma siis tegelt oleks? Elada illusioonis - ma arvan, et see pole lahendus. Nii või naa probleemid ja teistsugused inimesed muudavad ja arendavad meid, kuid mille suunas, see on juba meie endi valida. Igatahes tunnen, et muusikas võiksin igavesti elada, tahaksin ehk ka, kui müstiline meditsiin poleks kinnisideestunud(mõnes mõttes). Muusikas on peidus mõttevabadus.

Elu on ikka veider... Pidevalt kui keerad uue lehekülje satud jälle mingi errori peale ja aeg ei taha ka edasi minna. Tegelikult on see osaliselt nii aeglase internetiühendusega, kuid päriselus juhtub ka nii. Ja siis alati, kui julguse kokku võtad ja proovid käituda tavapärasest teistmoodi, ei jõua ka kuskile. Miks on see nii? Ma nüüd ei kurda konkreetselt millegi üle, kuid mõni eluseadus paneb imestama.
Igatahes arvutiga läen homme taaskord remondimaile...Saaks selle klapi korda siis oleks fain.
Ja täna saime koolis ka teada, et tervis tuleb mõnikord ka tagumikust, mitte ainult peast.
Aga tegelikult, pole siin ka midagi imestada, sest mõni inimene ei hoolitse ju üldse enda tervise eest ja ka on terve või siis lihtsalt ei haigestu...Räägitakse ju, et jumal kaitseb lolle ja joodikuid.
Ja teksapükste leidmise võin ma ka ära unustada....Mõttetu tegevus...Kui ei leia siis ei ole järelikult:D

Nüüd siis alustan...

Hakkan siis kirjutama. Kõige tähtsam, see ndv olen üle pika aja Rakveres. Nii hea ja mõnus, kodu on ikka see. Eile sai väljas käidud...Kõik oli tore, tuju oli hea aga, millegipärast tundsin, et need hetked pole enam need, mis kunagi. Võib-olla on ka viga selles, et vahepeal sai kõvasti rohkem ja tihemini alkoholi tarbida, kuid seltskonda nagu ka pole enam. Kõik perestuvad, või siis on kuskil ära...Nagu näiteks Helen, Sälli, jne. Kuidagi Rakvere naised on kohati liiga sallimatud ja seega igasuguse uuendusega me kaasa ei läe. Kahju aga siiski, Merit on vähemalt siin. Ja tema vist ongi ainus, kes jääb. Sellest olen ka viimasel ajal aru saanud.
Äkki ma olen lihtsalt suureks saanud, ja Rakvere on väikeseks jäänud. Tallinnas aga, pole nii mugav. Ka see on õige, et vanad ajad ei tule enam tagasi, mälestused jäävad aga inimesed kaovad. Ja vanu tundeid pole ka mõtet üles kaevata.

Tegelikult olen praegu õnnelik, õnnelikkuse võimalikkuse kõige suuremas mõistes. Kursakaaslaste kamp on lihtsalt jube. Hirmu tekitavalt, frustreerivalt samasugune nagu Mina ise. Ja ma ei tea, mis siis oleks saanud kui ma poleks praegu siin kus ma olen. Näiteks, kui ma oleks Tartusse läinud, sest seda seltskonda poleks ma seal elu sees kohanud. Okei, eelmine aasta oli vaimselt ehk raskem kui see(korteriajastu Nõmme teel), kuid ma ei kahetse siiski, et tulin ja jäin Tallinna.

Teisip õhtul olin Teele pool.....no jommajoooo...see oli ikka hea. Kohviliksi manustada ja Teele siiamlik kass...Ta oli musi:P. Ja no sigu n*kkusime Lagedil ka piisavas koguses. Päevanorm sai täis. Tuli kohe meelde see paaritumisõhtu Tene pool. Kuigi meie Teelega jäime vallalisteks, kui no välja arvata meie sead. Kuid mõnikord mõtlen ka seda, et tulevase meedikuna ma vist jooma ei peagi, sest mõistus on niigi haiguseid täis ja kui me oleme kõik koos siis võib juba paljast mõttest sigade peale laksu kätte saada:P.

Ja siis kolmap käisime Vilbre-Henno-Raagi uusimat üllitist kinolinal vaatamas...Ma ütlen vaid 3 sõna perversne(vist õige kirjapilt), nilbe ja räigelt romantiline. Tuisk oli lihtsalt nii seksikas oma mõnuša susiseva S-i ja rämeda kõnekeelega. Juba Henno raamatut lugedes keris mul peas väike kassett kuidas see film võiks olla, kuid nüüd ülisuurel Plaza ekraanil, tundsin sellist heameelt ja õnne....Jah, võin öelda, et olin seda filmi nähes õnnelik, sest minu meelest õnnestus seda keerulist ettevõtmist "muuda raamat filmiks" taaskord proffesioonalidel täita. Ja muusika...Nüüd avastasin enda jaoks Jimi Tenori..Ma ei tea kus ma siiamaani olin olnud...lihtsalt mõnus jazzisegulik...flööti, saksi,trumme,bassi,kõike....ja laulude sõnad. Tahaks teisi "Mina olin siin" filmi laule veel ja veel kuulata, kui vaid teaks, mis need täpselt olid:P.

Vallaliste foorumisse on eilse õhtuga ka ilmunud naljakad küsitlused:D. Kes on hotim,jne.Samas ma ei tahtnud algul üldse foorumiliikmete kohta midagi öelda. Milleks. Sest need, kellega kohtunud olen, on kõik ilusad omamoodi ja ma ei ütleks et nendest keegi nüüd kole on, ei välimuselt ega väljaspoolselt sisult....Samas mõndu tahaks veel avastada, aga eks iga asi omal ajal.