Gothic

Täna lendas siis üks hea sõbrants Taanimaale, ülikooli õppima(vähemasti 3ks aastaks). Ta tahtis juba pikka aega sinna minna, kuid nüüd siis lõpuks sai. Mul on alati olnud hea meel, kui inimesed suudavad end ületada ja teha kõik selleks, et olla õnnelikud. Ma loodan, et tal läheb seal hästi:). Mõtlesin juba eelmisel aastal, et oleksin ka ise võinud olla veidikene aktiivsem sellel ajal kui meil koolis veel tunnid olid. Oleks ka ennast kuskile välismaale praktikale sebinud mõne progre kaudu. Kuigi Eestis on liiga mõnus elada, et siit pikaks ajaks ära minna. Oleneb muidugi riigist ka. Aga no, oleks, oleks, oleks.....Igivana igavene müsteerium.

Tegelikult oli õhtul plaan välja minna, kuid kuna mitme erineva asjaolu kokkulangevus osutus ebasoodsaks, jäi see minek ära. Ma polegi juba liiga pikka aega Tallinnas väljas käinud, ehk õnnestub septembrikuusees seda parandada. Muidugi kodulinnas on see iganädalavahetusene ettevõtmine, kuid siin on pidevalt kas endal töö või on kõik teised tööl. Tahaks, tahaks, tahaks, juba samahea kui teeks:D...

Kuna kontserdile minek nurjus, otsustasin hoopis kodustes tingimustes kontserdil käia. Küll sootuks teiste (praegustes oludes Eesti mõistes ebareaalsete) bändide arvelt. Oleks mul eralennuk siis võiksin vabalt lennata Katatonia konsale, kuid jah, Type O Negative´i ei õnnestu enam kunagi näha sellisena nagu ta oli. Siiamaani ei suuda uskuda, et üks seksikamaid metalbändide meeslauljaid(R.I.P Peter Steele) on meie seast lahkunud. Seega lõpetaksin tänase õhtu mõeldes temale, kuid mitte päris tema lauluga, kuid sisu on siiski ilus:P.

My Dying Bride - I Cannot Be Loved

Olen aru saanud, et aeg on tähtsusetu. Kellaseier on kõigest mutter elurattal. Mida rohkem aeg edasi läheb, seda vähem elu, tunded muutuvad. Ka 10 aasta pärast võiks kõik samamoodi olla kui ainult ei puruneks meie südamed. Tunded tunduvad olevat need, mida ei hinnata ning see teeb armastusest tühipalja vajaduse kellegi ihusoojuse järgi. Mõnikord tahaks niipalju öelda, kuid hirm seob sõnad sõlme. Neid lahti harutada on liiga raske, keeruline; saatuse poolt võimatu. Isegi siis kui on olemas hääl, puuduvad kõrvad, kes kuulaks. Üks sekund venib aastaks, mõtted kilomeetripikkuseks. Ei tohiks küll mõelda ette, kuid jooksen endiselt mööda tunnetemiile. Nii lihtne on loobuda, leppida. Kõik, millesse uskusin siiani, muutus õhuliseks tolmuks; kübemed lendlevad ikkagi kui vaid suudaksin olla südamest eraldi. Ma ei tahaks sind kaotada, kuid tunnen, et kaugened iga päevaga. Ja kui sind hetkeks näen, pole see muud kui illusioon minu närvipinge maandamiseks.

Eelnevates postitustes rääkisin, et maailm on ebaõiglane nii vanemate inimeste kui ka nooremate suhtes. Kuid vähemalt mõnikord halastatakse inimeste, kes enam ise ei saa ümbritsevast aru, peale. Tegu oli siis "ristiemaga". Ma usun, et nii on kergem. Kohtan küll igapäevaelus tööl olles selliseid situatsioone, kus inimesed ei anna endale aru, kus nad on ja kes nende ümber on, kuid kui see juhtub enda lähedastega siis ei oskagi nagu midagi peale hakata. Aga vähemalt lubati seekord heal võita. Muidu oleks asi võinud veel koledamaks minna. Jääb ainult loota, et ma ise kunagi mõistlik olen ja " kinnisuse raamidest" välja jõuan astuda õigel ajal.

Serenity

Ma arvan, et seda lugu kuulates polegi nagu sõnu vaja....See on läbi aegade üks maailma parimaid lugusid...Kui ma täna millestki kirjutaksin siis need laulusõnad oleksid just need, mida ma öelda tahaks.

Sajandi Torm

Seekordne blogi on siis puhtpaljalt tormist. Olen küll kirjutamisega paar päeva hiljaks jäänud, sest aset leidis see ju pühapäeval, kuid eks on saanud siin-seal käia ja tõdeda kahjustuste ulatust. Kõigepealt olevat see alguse saanud lõuna-Eestist ning siia, Rakverre, jõudis vist mõni minut enne 8 õhtul. Nüüd jääb vaid rõõmu tunda selle üle, et algne plaan minna Väike-Maarjast edasi n.ö. kala püüdma ei saanud teoks tol õhtul, sest muidu oleks ehk isegi puuga pihta saanud. Kõige hullem ongi/oligi vist olukord Väike-Maarjas ning ka Eismal. Viimases on lihtsalt konkreetne lageraie toimunud.



Aga see milline jõud pidi olema, et kiriku kellatorn minema kiskuda ning suuri, turskeid puid juurtega maa seest välja kiskuda, ma loodan siiralt, et seda ei pea enam, vähemalt selles elus, ette kujutama.






Väike-Maarja surnuaed oli samamoodi, tõeline "surnute aed". Terve surnuaia peale oli ehk mõni puu veel järgi elavate nimistus.

Väike-Maarja n.ö. keskväljakul laiusid ka ennem ilusad, kõrged puud, kuid nüüd on neid märksa vähem.

Üle ega ümber ei saa aga Eismal-Vainupeal, üleüldse rannakandis toimunust. Mets on tee äärest lihtsalt konkreetselt maha võetud. Mõni üksik puu on lagendiku keskel. Kujutada võib ainult ette, et need puud olid ennem tee peal, kuid tänaseks on juba jõutud need tee äärde vähemalt tõsta. Tegelikult pole ju puud milleski süüdi, nad lihtsalt kasvavad, kuni inimesed või loodus otsustavad lõpu peale teha. Päris nõme, kuid nii ta on.








Lõpetuseks ka mõni stiilinäide siis Porkunist, kuidas maja jäi plekita ja puujuured ilma mullast.


Äikest paraku lindile ei õnnestunud võtta, kuid kirjeldada võib seda vaid sõnaga - USKUMATU. Sellist äikest pole ammu siinkandis olnud. Kestis see vähemalt 5 tundi(seda aega hindan nii lühikeseks, sest lõpuks jäin lihtsalt magama) ning selle aja vältel oli mürin haruharv nähe ning taevas oli vähemalt iga 10 seku
ndi tagant hele(kas siis elektriliste joontega või lõi pildi selgeks kuskil pilve taga tugevalt helendava sähvatusena). Vihma küll tuli, kuid vähe. Ehk saan hiljem ka ühe video üles laadida. :)