Misantroop

Mis valusam oleks veel elus anda
kui lõkkele puhkenud armastust kanda,
See siirus ja soojus, kõik muutub ning hajub,
ma uskusin tõesti, et päriselt tajun.
Üksi olles õnnelik olla - kas see on ta saatus?
Ei tea me ennem kui lõpu saab järgmine vaatus.

Ja nii võiks jätkata ja jätkata.....Lihtsalt peale tänast õhtut tundub nagu luule oleks sügaval sees ja vaikselt imbuks läbi. Kõik sõnad ja laused, isegi tähed tunduvad poeetilised ning vahepeal tekib tunne nagu kuuleksin luulet. Moliere on tõesti lummav ja šarmantne. Ma ei tea miks ta mõjus mulle nii, isegi keska ajal ei tekkinud nii suuri tundeid, sest mingisuguseid fragmente "Misantroobist" me vist siiski lugesime.
Igal juhul, ega mul muud tarka polegi rääkida, tahtsin ainult luulekaant kergitada:)

Tihtipeale me ei tea mida tahame...

See kõla poolest küll lihtne lause on aga sulatõsi kui pikemalt järele hakata mõtlema.
Millegipärast on üha popimateks tõbedeks saamas depressioon ja stress ning nendega kaasnev "läbipõlemine". Käisin hiljuti ühel koolitusel ja tõdesin taaskord kuivõrd seotud need igapäevaeluga on. Ning nagu ikka ja jälle algab kõik alati mõtlemisest, kuid pinges inimene ei pruugi alati oma maailma kontrollida. Tahaks küll väita, et siis ei tasu üle töötada ja endast pidevalt 150% anda, kuid nagunii teeb inimene ristivastupidist, arvestamata oma käitumise mõjusid tervisele.
Ma usun, et ma pole ainus kes nii mõtleb,kuid ma loodan, et ma pole ka ainus, kes püüab seda olukorda parandada.
Käisin vaatamas etendust "Kooselu kuriteod". Tuleb mainida, et suurepäraste näitlejatööde Erik Ruusi ja Tiina Mälbergi poolt, jäid silma lavakujundus, muusika, õhkkond, meeleolu. Kuigi tegu oli sarkastilise komöödiaga(minu jaoks), mis kujutas ühe suhte käekäiku ja olemust, leian siiski, et üldises plaanis püüti publikule öelda, miks tuleb armastusestressile ravi otsida.
Armastus ja suhe ei tohi sõjaks muutuda, kus inimesed püüavad rahuldust leida üksteise eest tundeid varjates ja maha salates ning rutiinne orgasm on vaid relvarahu mingiks ajahetkeks. Üks ei tohiks ka teist tappa, et oma piinu lõpetada. Armastus on küll piin, kuid seda tuleks nautida, mitte lasta sellel hinges põleda. Siis võib tõesti Uusmaalikult viisijuppi ümiseda: "No mis elu see on!" (Lisades ette veel Issake, saaks suurepärase prügilehe pealkirja).
Tähtis ongi mõelda, rääkida, teha. Pole mõtet kahtlustel lasta õõnestuda kuni asi takerdub viimasel piiril. Sest siis võibki juhtuda nii nagu juhtus etenduses, et naine püüdis meest tappa ning kui viimane peatraumast toibununa mälukaotuses koju saabus leidis eest enda elu, mis tundus talle äärmiselt rõve ja vastukarva, sest naine serveeris talle maailma nii nagu mugavam oli. Kuid mis mulle etenduse juures meeldis oli see, et mälukaotus oli tegelikult teesklus, tänu mille ülestunnistusele õppisid mees ja naine uuesti üksteist austama ja vabadena tõelist armastust nautima. Mitte et mulle õnnelikud lõpud meeldivad, kuid kui vahepeal on suudetud piisavalt ajada asi viimase vindini siis tekib juba teistsugune nägemus õnnest.