„ On ainult üks tõeline väärtus – see on inimese side inimesega.” A. Saint – Exupery

Kui rääkida tõelistest väärtustest elus, siis kahtlemata ei saa üle tunnetest. Tunded võivad peidus olla armastuses, kiindumuses, sõpruses ja ka vihas. Kas aga kõik neid tunnistada ja mõista tahavad – see on juba igaühe südametunnistuse kanda.

Tavaliselt on inimesel palju tuttavaid, kuid ka häid sõpru, selliseid, kelle nimel ollakse valmis kõigeks ja kes astuvad ka Sinu eest välja, tõelisi hingesugulasi saab olla vaid mõni.

Sõber on inimene, keda võib usaldada, kes hoolib, muretseb, kritiseerib, kuulab, ei valeta, vaid tunnistab tõde ka siis kui see valus on, mitte ei paku vihmavarju ainult ilusa ilmaga.
(„Tõeline sõber on suurim kink, mille võime saada selles elus, nii sageli täis kõhklusi ja kahtlusi. On lohutav tunda end turvaliselt inimese seltsis, kellega saame rääkida südamest südamesse, ei pea kaaluma iga sõna ega lobisema argipäeva tühjast-tähjast. Pole tähtis, kas ta on vaene või rikas, tõeline sõprus pole seotud sugulussidemetega, see pole kohustus, vaid sõnulseletamatu side, mis on truum ja andunum kui ükski teine side. Kahjuks on meie ümber palju võltse sõpru, kes valmis pakkuma meile vihmavarju ainult ilusa ilmaga.” Romano Battaglia )
Sõprus seega on vettpidav tundmus, mis ei upu ega kao niisama lihtsalt.

Tihtipeale on aga inimesed niivõrd hõivatud oma eesmärkide saavutamisega, et sõna sõber on nende jaoks kui alternatiiv igavusele. Telefon heliseb kõigest siis, kui midagi on vaja ning võltshuvi ilmneb ainult omaenda vaimu täitmiseks. Sellist väärtust nagu omakasupüüdlikkus ei eksisteeri, sest inimene ei saa olla õnnelik teiste arvel.

Sõprusest võib areneda ka armastus. See, kes armastab, peab jagama selle saatust, keda ta armastab. See, kes suudab end teisele avada, on rikas inimene, kuid see rikkus hõlmab endas ka leppimist. Inimesel ei saa tekkida sidet inimesega, kui puudub mõistmine ja üksteise erinevustega mitteleppimine. Õnnelik on see, kes valinud enda kõrvale juba sellise inimese, lepib tema heade külgede ja vigadega, mitte ei püüa kujundada kaaslast oma äranägemise järgi. Ka inimese vigu tuleks väärtustada, sest nendeta poleks ju inimest.

Armastus ja sõprus on siirad tunded, mis määravad ära inimese väärtuse, olemuse.
Minu arvates ei ole ka tülid väärtusetud, sest igas negatiivses kogemuses võib olla midagi positiivset. Mitte keegi pole täiuslik ja kõik teevad vigu. Väärtusetuks muutub see, kes neid vigu pidevalt kordab, kas siis tahtlikult või tahtmata. Inimene, kes suudab analüüsida, kas siis enda või teiste eksimusi võib suuta neid vältida tulevikus ja suunata oma lähedasi samu vigu mitte tegema. Igal teol on oma tasu ning varem või hiljem saab inimene targemaks.

Mina arvan, et inimene ei saa maailmas üksi hakkama. Ikka on vaja kedagi, keda usaldada, kellelt nõu küsida, keda armastada. Inimese side inimesega on väärtus, milleta õnnelik olla ei saa.

Täna kõndides tänaval, polnud mul klappe peas, kuid ajus keeras ikka mingi kogumikplaat...ja kui korraga ühest loost kõrini sai siis hakkasin käega juba kotis sobrama, et klõpsida nuppu ja vahetada lugu, kuid siin nagu jäin seisma ja avastasin, et see toimus kõik mu peas, sest pleierit ju praegu kuulata ei saa. Päris veider oli.

Kuidagi imelik tunne on, peaks nagu õppima aga mõtted kisuvad ikka mujale. Tahaks alati teha midagi muud kui midagi on vaja teha.

Mitu päeva hiljem....
Mingi ime vist juhtus ja suutsin teha ära need asjad, mida muidu ei viitsiks. Mõnikord tuleb end kokku võtta.

Elu on pannud päris palju mõtlema...Näiteks eile, oli superõhtu - üle pika aja istusime taaskord vanas kohas ja kahe inimesega, kes jäävad igavesti kalliks....kuigi meid oli puudu ka aga siiski. Tahes-tahtmata on surm pannud meid mõtlema...Viimaste aastatega kaob ja kaob inimesi....miks ja kuhu, seda ei tea ju kindlalt. Mina usun, et liiga head inimesed lähevadki ära õigel hetkel, siis kui see on veel võimalik ja nad ei tee valesid otsuseid, et jääda siia neid siis parandama. Mõnes mõttes oleks kindel tunne iga päev käia, väike mõistusepaber(ehk siis mõtete üleskirjutaja) taskus, et siis juhul kui midagi peaks juhtuma, teaksid lähedased, mida ma tundsin sel hetkel kui polnud enam valikut. Kuid see seaks veel suurema dilemma, ja tõmbaks lõppu veel rohkem ligi. Ja siis siuksed mõtted tekivad meil 20-aastaselt. Usun, et selleks ajaks, kui saame 40 oleme hoopis teistsugused.
Tegelikult on hea, et me ei tea ette, mis saab....Sest siis üritaks me ise saatust enda kasuks väänata. Kuid teinekord jälle, oleks ehk saanud valida tegemiseks õigeid asju ja õigemaid sõnu kui me oleks teadnud, kas järgmine päev tuleb selle inimese jaoks või ei. See selleks. Eks igaüks valib siiski ise, mis vigu ta teeb ja kas ta nendega ka hiljem elada suudab.